Tapio Vares Olime seal Väike-Aasia ranniku lähistel Kreeka saarel otsimas ida-ambrapuid (Liquidambar orientalis). See nõiapuuliste sugukonda kuuluv heitlehine puu levis enne jääaega Euroopas laialdaselt, ent nüüdseks on ellu jäänud vaid Edela-Türgis ja Roodose saarel. Roodosel on ambrapuuorge alles vaid mõni üksik, neist tuntud on Petaloudes, kuhu turistid tulevad aga eeskätt hoopis liblikaid vaatama.
Kuid ka Salakosel on oma Petaloudes ehk Liblikaorg. Oru kohale on välja ehitatud meeldiv pinkide ja varjualusega puhkeala, kuid õnneks on siinne org massiturismist veel pääsenud. Ei mingeid tarasid, keegi ei nõua piletiraha. Orus viibimisel ei kohanud me ainsamatki teist inimhinge.
Ambrapuid on Salakoses tegelikult suisa kolmes eri kohas. Külapoe väga suhtlemisaldis müüjanna, kes sekka leti tagant väljus ja raadiost kõlava kohaliku muusika saatel mõne tantsu-
ringi tegi, päris, et mis meid Salakoses huvitab, kuhu läheme? Mainisin kreekakeelset ambrapuu nime
zitia, lootuses, et ehk ta teab mõnd juhatada. Müüjanna aga kehitas arusaamatuses õlgu. Ei, mingitest zitia tree’dest ei tea tema midagi. Parem öelgu ma, kuidas meile meeldib praegu kõlav kreeka muusika? Tjah, olin Roodosel imestanud, kuivõrd türgilikult kaeblik on valdavalt kreeklaste laululooming, ei mingeid kaasahaaravaid toredaid sirtakisid. Loomulikult ma seda talle ütlema ei hakanud. Poetasin vaid mokaotsast, et “interesting”, ehk huvitav. Ise samal ajal juureldes, et kas kohalikud siis tõesti ei tunne oma erilist ambrapuud?
Asi oli seda imelikum, et veidi hiljem jäi otse külamajade kõrval veenirelise ojaveeru kohal ja Profitis Iliase kaljumäe maalilisel taustal ette kaks suurt ilusat ambrapuud. Looduslikud või istutatud?
Mõni päev hiljem silmasin bussiaknast Salakose põhjaservas mööda vilksatavaid tähtlehiseid puid. Just seal, kus maantee teeb enne asulat järsu kurvi. Ambrapuud!
Siiski kõige peamisem ambrapuude ala jääb Liblikaorgu. Lasime end juhatada sildist: “Petaloudes. Butterflies”. Puittrepid aina laskusid. Ojavesi solises kuristikus, ümber vohas rikkalik rohelus. Mida kõike siin leidus: suuri värvitammesid, harilikke maasikapuid, vahemere türnpuid, juudapuid, viigipuid, stüürakseid, mürte, õlipuid, karvaseid tammesid, metsistunud tsitruseid, mastikspistaatsiaid, loorberipuid, idaplaataneid… Oeh, üks lõputa rikkalik segapudru, nagu tohutu suures põhjamaise botaanikaaia kasvuhoones! Tagatipuks ripnesid okstelt veinipuude ja teiste liaanide väädid.
Kuid see polnud veel kõik. Järgmisena lisandus kõrgele üle pea sirutuv mürditihnik, hiigelsuur jaanikaunapuu, ogaliste smiilaksiväätide kardinad. Veidi lagedamates veeruhäiludes õitses raagjaid spartsiumipõõsaid. Tohutud luuderohud laiutasid plaatanitel nagu troopilised viigipuud: ronivad mööda plaatanitüve üles ja ajavad seal võras oma oksad laiali. Siiski luuderohi, erinevalt viigipuudest, oma tugipuud surnuks ei kägista. Luuderohi kasvab seal orus ka suisa 2–3 m kõrgete ise püsti seisvate puukestena.
Muuseas jäi ette imelikke heitlehiseid tammesid. Arvatavasti on tegu boisseri tammega. Nagu karvane tamm, on ka see liik Roodosel haruldane, levides vaid saare põhjaosas. Karvaseid tammesid kasvab Salakose Liblikaoru kohal aga suisa ilusa niiduserva palistava rühmana.
Peale pikka laskumist ilmusid lõpuks ambrapuud. Tükati lausalise puisturibana, sekka plaataneid. Üks paeluv joake vahutas ambrapuu juurte kõrvalt alla.
Tükati tekkis mulje nõiutud metsast, kus peagu horisontaali vajunud ambrapuude tüved võnklesid pahiseva oja kohal. Metsikust lisas hiidroog, 6 m kõrged mürdid. Maapinnal valendas varisenud stüüraksiõisi.
Jah, Salakose Liblikaorg on üks Roodose kaunimaid pärle. Üldse on Salakos üks saare kiidetumaid paiku. Kindlast mitte asjata!
Plaanisime õhtuks tulla Liblikaorgu tagasi. Tundus väga ahvatlev telkida siin nende reliktsete ambrapuude all. Kuid päev oli pikk ja õhtu leidis meid hoopis kümmekond versta vastassuunast, Nani järve äärest.
