Üle kahekümne aasta hobustega tegelenud Kaja Tuisk elab praegu Kassaris Säde talus põnevat elu – kasvatab tütart, õpib ametikoolis linnaaednikuks ja harrastab koduaias permakultuuri.
Kõigele lisaks on teist aastat tema hoole all vahva ponikari – Ristitee ratsatalu perenaise Linda Tiku kolm poni.
Hiiu Lehe lugejaga jagab Kaja ponipidamise kogemust: “Üldiselt on ponid palju suurema iseloomuga kui suured hobused. Tavaliselt neid ka ei õpetata piisavalt, vaid lastakse olla n-ö karjamaakaunistuseks. Ponisid aga peab õpetama samamoodi kui suuri hobuseid. Lapsega suhtlemiseks sobivad ainult väga hästi õpetatud ja hea iseloomuga ponid. Seda ka ainult täiskasvanu valve all, sest kui poni mingi halva viguri selgeks õpib, on seda hiljem väga raske välja juurida. Just seepärast käin ka kodudes inimesi aitamas, kuidas ponide ja hobustega toime tulla.
Kavalpea Moritz
Praegu on karjas 14aastane ruun Moritz, kuueaastane mära Elsa, kuueaastane täkk Miku ja pisike neljapäevane ponipoiss, kelle nime üle veel arutelu käib.
Shetlandi poni Moritz on karja kõige vanem liige. Kui sööma kutsumine on, siis tema hakkab kõigepealt liikuma, siis kõik teised. Oma eluajal on ta õppinud ära kõik nipid, kuidas saada oma tahtmist. Nähes kedagi liikumas, hirnatab ta kutsuvalt – mina siin! anna mulle midagi! –ja lisaks teeb esijalaga õhus kraapimisliigutust. Siis pannakse teda kindlasti tähele ja tuuakse talle miskit head. Kui aga viia, siis peab ettevaatlik olema, kuna tal on komme võtta pakutud palakest hammastega, mitte mokkadega nagu õigetel hobustel ja ponidel kombeks. Lastesse suhtub ta suhteliselt üleolevalt, sest teab, et neist käib ta jõud üle. Last talle selga pannes proovib ta minema joosta, kui see ei õnnestu, siis proovib tagant üles lüüa ja kui see ka ei õnnestu, siis paneb ta ennast lihtsalt pikali!!!
Miku istub kartsas
Miku, kelle tegelik nimi on palju peenem, on karja täkk. Samas on ta ka kõike väiksem, nii umbes 70sentimeetrise turjakõrgusega. See aga ei tähenda, et tal iseloomust puudu oleks! Minu neljaaastast tütart Nellyt sõidutab väga ilusti ja pole kunagi proovinud talle midagi halba teha, väikesed hammustamised on lihtsalt mängule kutsumiseks. Sel kevadel on teda nähtud kindlasti figureerimas FB grupis Hiiumaa heaks, sest kui kevad saabus, hakkasid Mikul hormoonid möllama ja tahtis veel märasid otsima minna.
Nädal kujunes tal selliseks – hilisõhtul läks karjamaalt minema Ristitee talu poole, aga tegi enne väikese jalutuskäigu. Käis seal läbi kõik karjamaad ja andis teada kõigile, kes siin boss on – muidugi Miku! Hommikul kella 8–9 ajal tuli jälle hommikusöögiks koju tagasi. Nii ta käis omast arust vist salaja. Siis aga toodi meie lähedale nii umbes
500 meetri kaugusele karjamaale 15pealine märade kari. Miku koliski sinna ja koju tal enam asja polnud, sest oli leidnud endale suure haaremi, mida hoolega karjatas. Seal elas ta õnnelikult mõned päevad, kuni Ristitee talu perepoeg hakkas natuke kartma, sest seal ei pidavat kõik märad tiined olema… Siis viidi Miku Ristitee talusse tagasi ja pandi boksi n-ö kartsa, sest mujal ta ei püsinud. Päev hiljem sai ta isikliku kolme traadiga aia ja praegu viibib ta seal.
Elsa tegi lihavõttekingituse
Elsa, kelle nime muutis ära minu neljaaastane tütar, on karja ainuke mära. Märale kohaselt käivad tema tujud ühest äärmusest teise, ühesõnaga ta on väga särtsakas preili. Lastesse suhtub ta üldiselt hästi, peaasi, et nad tema toitu ei puutu ja selle lähedusse ei tule. Sest see on ainult talle mõeldud ja tema seda ei jaga!
Teada oli juba ammu, et väike pätsike ahjus on, aga arvasin vaatluste põhjal, et sünnikuupäev peaks olema 16. veebruari paiku. Nii ma siis ootasin ja vaatasin veebruari keskelt alates. Aprilli algul oli tõesti näha, et Elsa kõht muutus järjest suuremaks ja mära ei jaksanud enam joosta. 6. aprillil olin juba kindel, et ju ta ikka nädala jooksul poegib. 11. aprilli öö hakul vaatasin taskulambiga, et seisab natuke naljakalt ja saba on natuke püsti. Jälgisin teda ja ta sõi rahulikult heina edasi. Mõtlesin, et ju siis pole veel midagi, kuid ülestõusmispüha,
12. aprilli hommikul üles ärgates ja talli minnes kablutas Elsa meile vastu juba kahekesi. Oh seda rõõmu meie väikese lihavõttejänku üle!!! Emme oli väga hoolitsev, nagu ka onu Moritz. Alguses tundus, et pisike on tüdruk, aga kui ta mõni päev hiljem mu kõrval pissis, oli ilusti näha, et ikka poisiklutt. Ilmad on halvad olnud ja pisike on koos emmega siseruumides olnud. Esimesel ja teisel päeval pisike pidevalt värises ja sõi tihti – hakkasin juba muretsema, et miskit lahti. Konsulteerisin ka loomaarstiga ja soovitati lisapiima anda, see aga pisikesele ei maitsenud ja emme sai piima omale. Kolmanda päeva hommikul oli näha, et pisike sai juba emmelt piima paremini kätte ja oli palju erksam. Mu sõbranna tegi talle minisuuruses hobuseteki ja pärastlõunal sai varss õue – oh, seda rõõmu ja hüppamist!
Nime tal veel pole ja nimekonkurss kestab. Üks on kindel, nimi peaks algama M-tähega, kuna see on ta isa nime algustäht ja enamik hobuseid saab nime isa järgi. Praegu on valikus kolm nime, Mio, Manna ja Miki.”