Eluga kahel pisikesel saarel

Hiidlane Kaja Tuisk on jõudnud ringiga tagasi kodusaarele Kassarisse, kuid mõned kuud aastast töötab ta troopilisel Mauritiusel.
Noorena ratsasporti harrastanud Kaja Tuisk kolis kohe peale keskkooli lõppu Dubaisse. “Mul oligi kohe plaan, et pean Eestist väljapoole minema,” räägib Kaja. Saudi Araabiasse kutsus teda sõbranna, kes seal juba töötas ja Kaja läks sekunditki mõtlemata, isegi lõpupeole tunnistusele järele ei jõudnud ta minna.
Dubais hoolitses ta šeigi tallis hobuste eest ja tegeles kestvusratsutamisega. Kokku oli ta seal kaks aastat. Käis veel koos šeigiga Ameerika Ühendriikides Kentuckys ratsutamise maailmameistrivõistlustel ja sealt lendas koju.
Ülikool jäi pooleli
Pärast suuri reisiseiklusi läks Kaja Tartusse Maaülikooli loomakasvatust õppima. Vahetult enne kolmanda õppeaasta algust tuli augustis kutse tulla Mauritiusele. “Tööandja Dubaist helistas, ütles, et tal on hobused Mauritiusel ja ütles, et ma sinna läheks,” räägib Kaja. Kuna lubati, et seekord kestab töö vaid kaks kuud, mõtles ta, et jõuab ära käia ilma ülikoolist akadeemilist puhkust võtmata.
Koju naasnud Kaja tabas aga haigus nimega vertiigo, mis avaldub eelkõige tugeva peapööritusena. Selline seisund võib näiteks tekkida ka siis, kui lennata lennukis või käia mägedes ning tasakaalu­elundi töö saab häiritud.
“Viibisin reisi lõpus ühel mägisel saarel,” selgitab Kaja ning oletab, et vertiigo võis tekkida seal. Haigus naelutas ta kaheks nädalaks voodisse. “See oli ikka päris kole, vahepeal ei saanud isegi silmi lahti teha, sest kõik keerles,” meenutab ta.
Viimaks ometi terveks saanud, läks ta oktoobris uurima, kas ta veel kooli vastu võetakse. Oli ju haigus tema eemalolekut ootamatult veelgi pikendanud. Ülikoolist öeldi, et nemad enam Kaja sel aastal vastu võtta ei saa. “Siis ma võtsin tõesti akadeemilise, aga sinna see jäigi, ma ei viitsinud enam jamada,” muigab Kaja.
Päriselt ära ei taha
Kaja läks tagasi Mauritiusele, sünnitas seal tütre ja on nüüdseks juba viis aastat edasi-tagasi kahe saare vahet lennanud. “Mauritiusele on väga keeruline viisat saada,” selgitab ta, “viisa antakse kolme kuu kaupa, kuus kuud aastas saab seal olla.”
Täielikult Mauritiusele elama minna Kaja ka ei taha. “Seal on liiga palju inimesi ja seal juhtub ikkagi päris palju halbu asju, just looduse mõttes.”
India ookeanis asuv Mauritius on umbes Saaremaa suurune saar, kus elanikke 1,2 miljonit. Saareriik koosneb mitmest saarest, neist kaks suuremat on aktiivse vulkaaniga varustatud Reunion ja Mauritius. Tall, kus Kaja töötab, asub Mauritiuse põhjaosas Pereybere linnakeses.
Kaja kirjeldab Mauritiust kui mitmekultuurilist riiki. “Mošee ja kirik seisavad üksteisest üle tee ja budismi tempel on ka kuskil seal lähedal,” kirjeldab ta, kuidas erinevad religioonid kõrvuti toimetavad.
Tallis töötab koos temaga rahvusvaheline seltskond, märkimisväärne osa neist tuleb Lõuna-Aafrika vabariigist. Omavahel saadakse hakkama inglise keeles, mis on Mauritiusel koos prantsuse keelega ametlik kohalik keel. Kaja selgitab, et tegelikult räägitakse Mauritiusel kreooli keelt, mis põhineb prantsuse keelel, mille sekka on lisatud araabia- ja inglisekeelseid väljendeid.
Suved kodus, talved võõrsil
Suvel kavatseb Kaja olla paikne kodusel Hiiumaal. Oma Kassari koduaias katsetab ta esimest korda elus aiandusega, kasvatades taimi permakultuuri põhimõtete järgi ja peab samateemalist blogi. Ka Hiiumaal tegeleb ta aktiivselt hobustega ja äsja hakkas Kärdlas pakkuma huvilistele vankrisõiduelamust (täpsema info saamiseks ja ettetellimiseks võib Kajale sotsiaalmeedias kirjutada või helistada 5622 1428).
Vastuseks küsimusele edasiste plaanide kohta kehitab Kaja Tuisk õlgu. “Olen suve Hiiumaal ära ja sügisel vaatan edasi. Kui siin ilm ikka väga halvaks läheb, siis lähen Mauritiusele kliima­pagulaseks,” naerab ta.