Maire Forseli kogust Ise kolisin veidi üle kümne aasta tagasi Saaremaale ja kuigi Hiiumaa minu kodurannast paistab, pole kunagi varem tundnud, et miski mind üle mere Hiiumaale tõmbaks.
Sel nädalavahetusel, kui mööda Hiiumaad sõitsin, miski minus muutus. Sest teate, see Hiiumaa on ju lihtsalt nii ilus! Eks tervel Eestimaal on praegu ilus, sest kõik on värviline ja päike annab neile värvidele veel erilise sära, aga esimest korda elus ma tõesti mõistsin neid inimesi, kes räägivad, et Hiiumaa on neile südamesse pugenud. Ma ei oska kohe öelda, mis see on, aga mingi fluidum on selle saare kohal. Metsad ja karjamaad ja kadakad ja lambad ja kuidagi selline väike ja hubane on kõik. Mitte et meil Saaremaal lambaid ja kadakaid ei oleks, aga siin on kõik kuidagi palju suurem. Nii et ma mõtlesin, et kui Saaremaal peaks tsivilisatsioon liiga tihedaks minema, siis võiks täitsa Hiiumaale kolida. Või hankida sinna ühe pisikese suvila, kuhu aeg-ajalt elu kiiruse eest põgeneda.
Seekord juhtus nii, et kuigi Hiiumaa siit meie mererannast paistab ja elan Triigi sadamast vaid paari kilomeetri kaugusel, pidin seekord sõitma ringiga, sest juba on talvine sõiduplaan ja laupäeva hommikul Triigist Sõru poole praami ei lähegi. Seepärast sõitsin eelmisel õhtul kohale ja tagasi tulin mandri kaudu kahe praamiga, muidu oleksin jõudnud ühe päevaga ära käia. Öeldakse, et igas halvas võib olla ka midagi head ja hea oli seekord see, et kui poleks pidanud eelmisel õhtul kohale sõitma, oleks üks ilus öömaja jäänud avastamata.
Ma ööbisin nimelt Ungru külalistemajas, aga ega ma seda väga kiita tahakski, sest muidu äkki tekib liiga palju tahtjaid ja järgmine kord, kui Hiiumaal öömaja vaja, pole vabu tube. Neil ainult neli tuba ongi ja olin sel nädalavahetusel ainuke külaline, nii et sain privaatset poputamist tunda ja hommikuks omletti, mis lihtsalt viis keele alla. Ma neist Ungru toitudest olin enne tegelikult lugenud. Facebookis ei ole neil vist ühtegi negatiivset arvustust, kõik on lihtsalt ülivõrdes. Suhteliselt haruldane ühe restorani/külalistemaja kohta, sest inimeste maitsed on ju nii erinevad, et mõni negatiivne arvamus ikka tavaliselt kelleltki sisse lipsab – aga ei, mitte nende kohta. Mäletan, et keegi kirjutas, et ta oleks tahtnud taldriku ka üle lakkuda, nii hea toit olevat olnud – no ma ei imesta, ausalt!
Tagasiteel koju, kui olin Heltermaa-Rohuküla praamilt maha sõitnud ja Virtsu poole kimasin, siis tekkis küll väike lühis mu kõrvade vahel, et mis mõttes ma pean veel ühe praami peale jõudma, kui ma just praamilt ju tulin. Virtsu-Kuivastu praamil oli seepärast täitsa imelik olla, sest tunne oli selline, et just olin siin, kuidas nüüd siis jälle – need praamid on ju kõik nii sarnased. Ma olin tegelikult mõni nädal tagasi helistanud Kihnu Veeteedesse ja küsinud, et äkki nad ikka panevad 13. oktoobriks lisapraami, sest Saaremaa ralli ja palju sõitjaid – helistati tagasi, et ei, mingit lisapraami ei tule. Aga äkki see ongi mingi hiidlaste vandenõu, et laupäeva hommikul Saaremaalt Hiiumaale ei pääse? Ega sügisel ju turiste enam ülearu pole, nii et päris kasulik nipp panna saarlasi öömajale jääma. See oli väike nali muidugi – kui saarlane hiidlastest kirjutab, siis peab ju mingi väikse lõõpimise sisse panema, muidu pole lool õiget maiku.
Olin Hiiumaal seekord Hiiumaa käsitööseltsi kutsel mentorkoolitust läbi viimas ja tahaksin lõpetuseks tänada kõiki neid toredaid osalejaid, kes jaksasid kenal laupäeval mitu tundi koolipingis istuda! Käsitöölistele esineda on alati ühtviisi tore ja see annab mulle endale ka tubli annuse uut energiat. Aga ärgu hiidlased kartku, et üks saarlane kohe neile kolima hakkab, kuigi üks on küll kindel – mere ääres istudes ja Hiiumaa poole vaadates on minu sees nüüd üks seletamatu igatsus, sest veel üks saar siin ilusal Eestimaal on mulle kõvasti hinge pugenud.
Maire Forsel
Ettevõtja ja koolitaja
