Võiks arvata, et ega virsikuõitega üllata naljalt kedagi. On ju täitsa võimalik soetada mõnest puukoolist virsikupuuistik, kes ruttu õitsema lööb ning juba mõne aasta pärast võib hakata saaki andma.
Tuntuim ja vastupidavaim on lätlaste aretatud ‘Maira’, aga ka paar Ukraina sorti.
Ma ise kasvatasin virsikupuu seemnest. Lihtsalt poest ostetud virsiku luuvili sai maha susatud, nii umbes aastat kaheksa tagasi. Pidevalt külmus vitsake peagu maani tagasi. Viimased talved on armulisemad olnud ning puuke saanud madalast külmavööndist üle, olles sirgunud kahemeetriseks. Mullu ilmus esmakordselt paar õit. Tänavu 18. mai õhtul avastasin aga terve hulga lillaroosasid õisi. Mis ilus vaatepilt! Viljapuudest tundub virsikupuu õitsemine kõige kaunim üldse. Paraku näisid õied natuke räsitud moega. Ju eelnevate jäiste tormituulte pärast.
Virsikupuu tahab meie oludes päikselist ja karmide tuulte eest kaitstud paika. Samuti kipuvad õisi kahjustama öökülmad. Nojah, mul siin Kesk-Hiiumaa aias on ta küll paraku parajas tuuletõmbekoridoris. Ent päikest jagub ja pinnas näikse kah sobivat. Paraja drenaažiga liivakas muld lubjasavimoreenil.
Mäletan justkui, et nood poest ostetud virsikud polnud suuremad asjad, maitsetud ja kõvad. Ju korjatakse viljad enne täisküpsuse saavutamist, et oleks transpordikindlamad. Ja üldse, kes siis viljapuud seemnest kasvama paneb, enamusel juhul pole sealt heade maitseomadustega viljade andjat loota. Nõnda küllap ka minu virsikupuu puhul. Aga sel polegi üliväga tähtsust. Piisab tema kevadisest õitsemisestki. See on ikka vapustavalt ilus…
TAPIO VARES
