Eemalseisjana on mugav üldistada ja kõik Paladeks kokku nimetada.
Tegelikult on sealkandis hulk pisikesi eri külade territooriume. Nõnda ei asu endise Rahu Eest kolhoosi dendropark tegelikult mitte Paladel, vaid Lõpe külas. Lõpe nime kannab ka sealne pargiala.
Park on pindalalt tohutu lahmakas, kuid enamasti stepilikult lage, siin-seal mõni okaspuude rühm. Mulle tundus alati, et park oleks justkui pooleli jäänud. Tegelikult nii juhtuski. Pikemalt saab Lõpe pargi saamisloost lugeda Heino Kiige taasavaldatavas mälestustesarjas. Tal olid 1970ndate keskel ja teisel poolel parki rajades suisa grandioossed plaanid. Parki pidi ehitatama suur kolhoosikeskuse hoone ja aednikumaja ning allee pidi viima verstade kaugusele mereni. Noore pargi aednikuks tuli Lembit Kuulmata. Paraku jäi kavandatu 70ndate lõpus pooleli.
Kuid on veel midagi, millest ma poleks osanud undki näha. Nimelt rajati pargi istutusmaterjaliga varustamiseks samasse Palade-Lõpele puukool. Ja see on poolmetsistunult aastakümneid kasvades ja kosudes alles tänini!
Erinevalt avarast okaspuisest pargist, on endises puukoolis kokku surutud ohtralt liigirikast lehtset lopsakust. Kohe väravas laiutavad vastu üle pea kõrgused siberi kontpuud ja villane lodjapuu, mingid pikliku viljaga kibuvitsad, USA läänerannikult pärit Menziesi enela võsa. Omapärane on kahe ja poole meetri kõrgune rässakas põõsjas kask. Ega mitte ometi madal kask? Too on üks Eesti neljast kodumaisest kaseliigist, kuid nagu vaevakask, puudub kahjuks Hiiumaal.
Ginnala vahtrate kohale sirutuvad suure, üldse mitte kaseliku lehega USA idaosast pärit 10 meetri kõrgused kollased kased. See vaade toob meelde Luua arboreetumi. Veel leidub punane tamm, manžuuria pähklipuu vibalikke isendeid, altai sinienelat ja eriline lopsaka lehega lepapõõsas. Võibolla Maximowiczi lepp? Kahjuks jäi leht sedakorda määramiseks kaasa võtmata. Lisaks veel suure lehega USAst pärit viirpuud, mis on tuttavad Kärdla linnapargist.
Ning siis kaks juudapuulehikut (Cercidiphyllum). Üks isend on väiksema lehega, teine, nii viiemeetrine, suurema lehega. Tol teisel on mõned viljadki küljes. Tõeliselt eriliseks teeb asja aga see, et nii tol juudapuulehikul kui laialdaselt aia peal kui üleval männi otsas ronib kõikjal hiina sidrunväändik. Jajah, just toosama hinnatud toniseerivate viljade andja. Olen pidanud sidrunväändikku hirmus pirtsakaks ega ole söandanud seni omale teda soetada. Nimelt tahtvat ta kasvada n-ö pea päikses ja juured vilus. Lisaks peab muld olema parajalt niiske ja kergema lõimisega, ei tohi olla liiga aluseline ega ka liiga hapu. Lisaks on enamasti vaja viljumiseks kahte eri taime: emast ja isast. Paistab, et seal Palade-Lõpel on sidrunväändik leidnud omale väga meelepärase elupaiga. Kuid vilju oli küljes vaid mõni üksik. Ju see laialdane lopsakus on siis tekkinud vaid üheainsa sidrunväändikutaime juurevõsumise tulemusena?
Tänu männimetsa kevadpäikse ja talvetuulte eest kaitsvale mõjule näevad mitmed vana puukooli okaspuud paremad välja kui lagedas pargis. Näiteks hiigelelupuud, kahemeetrised jugapuupõõsad, erinevad ebaküpressid. On nulge, mis annavad looduslikku järelkasvu. Huvitav on suureks kasvanud hõrevõrseline ussikuusk. Meenutab natuke eksootilist külmaõrna araukaariat!
Mind ennast paelus aga enim ilus mitmeladvaline kümne jala kõrgune hiibapuu. Küllap Hiiumaa kõige kõrgemate seas! Üldse on see vana puukool Hiiumaa mõistes ainulaadne pärl. Kas on üldse kusagil mujal näiteks selliseid kollaseid kaski? Ja küllap ei näe kusagil mujal saarel nii laialdast sidrunväändiku džunglit.
Eks nüüdsel ajal rajatakse Hiiumaal dendroaedu, mis oma eksootide rohkuselt ja n-ö eksootilisuselt jätavad tolle puukooli kaugele maha. Teisalt on uued kollektsioonid veel na noored. Palade-Lõpe vana puukool on hea näide 70ndate nõukaaja Eesti iluaianduse võimalustest – s.t liigivalikust. Minu meelest on tegemist Hiiu saare kolme tähelepanuväärsema dendroloogilise koha hulka kuuluva puistuga – lisaks Suuremõisa ja Vaemla pargile.
