Ristiväljal kasvab jätkuvalt iseäralik kaksikhaab. Leida on teda väga lihtne: Kärdla-Käina maanteelt (Ristivälja bussipeatuse juurest) suunduda piki sirget kõvakattega teed 200 m edelasse.
Paistab ta suisa peamaanteelegi välja, sest sealkandis on teepervi tublisti võsast ja puudest puhastatud.
Kui 18. aprilli hommikul sinna sattusin, oli tööjärg just sealsamas haavapuu juures. Värsked kännud naabruses ja oksalõke tossamas.
“Kas pole varem sellist puud näinud?” küsisid töömehed.
Mina vastu, et ega te seda puud ometi maha ei võta?
“Loomulikult mitte,” kinnitati. Sest kes ometi säärast puud siis lihtsalt maha saeb!
Viskasin puust sealsamas pisut sodise kiirvisandi paberile. Kuidagi hirmus tuttav tundus kõik korraga. Kõrvuti kaks haaba. Jämedamast lähtuv oks on sooninud teise sisse. Too teine saab liitekohast jämedust juurde, mis näitab, et suurem puu annab talle tublisti lisatoitu. Arvata võib, et ka juurestik on neil ühine, nagu haabadel sageli kombeks. Suurem puu pressib üleval pool lisaks veel paari oksa naabri vastu, üks üsna sisse sooninud, ent veel mitte kokku kasvanud.
“Ju see tuul niipalju ülevalpool kõigutab tüvesid, et ei saa kokku kasvada,” arvas üks töömees.
Igatahes tore oli selline puu ära näha. Tegelikult: taasnäha. Mälusopist ujus lõpuks esile, et olen teda siin ju kunagi kaemas käinud.
Võib-olla peaks keegi lausa suunava viida panema, kus see puu kasvab? Samas jagub uudistajaid juba niigi. Suisa väljamaalased ja puha, väidetavalt nimetavad nad seda kaksikhaaba Love Tree’ks ehk armastuse puuks. Nojah, natukese valus armastus, selline nühkimine ja sissesoonimine…
Puu üle vaadatud, juhatas tee mind edasi läbi Ristivälja. Teeserval laiutasid tammed. Küllap nemad ikka ka püsti jäetakse, kui pervepuhastustööd siiani jõuavad, mõtlesin.
