Rippudes maailma äärel. Mitte kujundlikult. Päriselt.

Piret Eesmaa

Kui seista Tahkuna poolsaare kaldal, kus kaks merd saavad kokku ja lained jooksevad risti ja silmapiiril midagi ei paistagi, tekib tunne, nagu oleks jõudnud maailma äärele. Et üks samm veel ja siis kukud üle ääre. Aga maakera on ümmargune ja nii ei saa juhtuda. Või saab?
No peaaegu. Saab näiteks tõusta Tahkuna tuletorni tippu ja laskuda köiega alla. Koos turvavarustuse ja julgestajatega ühingust Hiiu Rope.
Esimene rahulik, ent siiski adrenaliinirikas laskumiste päev toimus möödunud nädala­vahetusel, 6. augustil. Laskujaid oli kokku viisteist ning korraldajail tööd hommikust õhtuni.
Hiiu Lehe kord oli kell 11. Meie küljendaja ja fotograaf Kaja oli kohal juba varem. Istus tuules vihisevate kõrte vahel murul ja vaatas läbi teleskoopobjektiivi üles torni poole. Pildistas. Keda? Innat.
Inna Lepik on üks selle ettevõtmise eest­vedajatest ja Hiiumaa päris oma alpinist. Tornist laskumine ei ole tema jaoks enam eriline seiklus. Küll aga oli laskumine just see, millest kogu tema ronimishuvi kunagi alguse sai.
Rahulikult tatsudes tuli ta mööda torni seina alla ja kommenteeris kogu ettevõtmist kui “ülichill” ehk väga rahulik.
Järgmine katsetaja oli Jaan. Tuulega võidu tuli kõigepealt allkirjastada omavastutus­leping. Seejärel aitas Erle Martin Hiiu Rope’ist talle kiivri pähe, traksid peale ja saatis üles, kus kolmas juhendaja Kajar Martin pani külge kaks köit ja palus rippu laskmise tunnet proovida.
Kõik toimis. Lõpuks anti pidulikult jalga sinised sussid! Viimane turvavarustus. Selleks, et tuletorni sein ikka valge püsiks. Kaasa lausuti ka soe soovitus akendesse mitte astuda.
Jaan astus üsna muretult üle ääre. Siis aga jäi midagi jukerdama. Seal oli üks keeruline koht. Mõlemad juhendajad tunnistasid, et see ongi kogu asja juures kõige raskem – äärelt alla astuda ja varvastega tuletorni sein üles leida. Edasi oli kõik vaid kõndimine. Lihtsalt vertikaalis.
Jaan jõudis alla ja oli marurahulik. “Midagi karta siin pole!” ütles ta ja asutaski kohe minekule.
Järgmine oli Kaja. Ta võttis samuti asja väga rahulikult. Isegi seljakoti jättis selga. Võib-olla oleks ta keset laskumist piltegi tegema hakanud, aga kahjuks oli kaamera igaks juhuks hoiule andnud.
Kui Jaan jalutas mööda torni alla, siis Kaja lendles.
Ta ise väitis küll, et ei teinud seda meelega, aga kui ta pärast kirjeldas, kui väga ta nautis seda tuult ja õhku ja neid vahuseid laineid, siis tekkis küll kerge kahtlus, et ta hea meelega võib-olla polekski tuletorni seina puudutanud.

“Kõige raskem oli see, kui pidi seda rippumise tunnet harjutama. Siis ma korra mõtlesin, et ei jaksa, aga tegelikult, kui ma juba päriselt rippusin, siis polnud jõudu üldse vaja!” lausus ta kommentaariks.
Einoh. Keegi ei kardagi. Justkui üli­mõnus kõigil koguaeg. Aga kas kõrgus pole mitte üks inimkonna suurimatest hirmudest?
“No see hetk, kui üle ääre astud, siis korraks ikka hakkab mõistus vastu,” tunnistas pika pinnimise peale kolmas katsetaja
Hector. Ja neljas ka, või oli ta juba viies, neid tuli muudkui juurde, aga ikkagi oli ta kogemusest niivõrd vaimustunud, et hüüdis alla jõudes kaaslasele: “Lähme veel!” Ja nad läksidki. Jooksid mööda treppi üles ja rippusid veel siin maailma äärel. Ja lehvitasid. Ja näitasid kaameratele püstiseid pöidlaid.
Tuul puhus, aga kõik olid nii rahulikud. Ja nii õnnelikud. “Ülichill!” – täpselt nagu Inna alguses ütles.
“See kõik ongi üliturvaline,” kinnitas ta. Kahe köiega laskudes pole isegi seda vaja karta, mis siis saab, kui tõesti peaks tekkima mingi hirmukramp – siis saavad julgestajad sind ise alla aidata.
Einoh, ega midagi. Panen vaimu valmis. Võib-olla järgmine kord siis julgen ise ka. Võimalusi ju veel tuleb – 13. augustil ja
20. augustil, näiteks. Aeg tuleks ette registreerida. Ühe korra hind on 39 eurot.