Alanud kevadel on põhjust pargihuvilisi taas Suuremõisa parki jalutama kutsuda, sest olukord on siin silmanähtavalt paranenud.
Nii Hiiumaa ametikooli hallataval alal, Tagapargis ehk lossi taga, kui ka tiikide ümbruses ning Paviljonimäest jõeni, kus Pühalepa valla maad, on sel talvel tehtud raiet vastavalt Suuremõisa pargi rekonstrueerimisprojektile. Maha on võetud surnud ja surevaid, samuti vaateid varjavaid puid. Lisaks on eemaldatud pargimüüre või väärikaid põlispuid ahistavaid noori vahtraid. Koristatud on varem pikalikukkunud puid ja tiikidest välja veetud suured murdunud oksad.
Nii elurikkuse huvides kui ka pargis jalutajatele istumiseks ja noorematele turnimiseks on jäetud mõned jämedad puutüved. Loomulikult jäid alles ka vana Rüütlitamme tüved ja paplitüvi Tagumise tiigi ääres, mis oma kunagises elujõus on jäädvustatud fotol Mihkel Aitsami raamatus “Hiiu lossist Siberisse”.
Mõned huvitava kujuga väiksemad surnud puud jäeti püsti rähnide rõõmuks, jõe äärde mõned oksahunnikud siilide ja teiste väiksemate loomakeste huvides.
Mahavõetud vanade puude – enamasti saared, sekka mõni tamm ja jalakas – siledakslõigatud kändudelt saab lugeda aastarõngaid ehk puude vanust. Tagapargis ja tiikide ümbruses olid jämedamad puud 170–180aastased.
Kokku võeti maha üle 230 puu. Suurem osa kände Tagapargis freesiti maapinnaga tasaseks hõlpsama hoolduse huvides, valla maal selleks tööks kahjuks raha ei jätkunud.
Oskuslikult tehtud töö
Rõõm oli tõeliselt professionaalsetest tegijatest – raietöid tegi Pärnu perefirma OÜ Kuusk AE, milles töötavad kutsetunnistusega arboristid ja raietöölised. Kutsetunnistusest tähtsamgi on kogemus parkide korrastamisel ning suur huvi ja armastus puude vastu. Köitega roniti kõrgele puude otsa nii ohtlike puude jupphaaval langetamiseks kui kuivanud okste lõikamiseks (pildil).
Uskumatu, et hiigelsuuri puid langetades kasvavad puud peaaegu üldse viga ei saanud, püsti jäid ka Tagapargi müürid. Pargi rohukamargi jäi enamasti terveks, kuna puid raiuti ja veeti väiketraktoriga ja ajal, mil maapind külmunud. Ainult jõe äärest ja jõesaarelt oli puutüvede kättesaamine keeruline, kuna seal oli maa kohati juba sulanud ja murukamar metssigade poolt juba sügisel põhjalikult “küntud”.
Uued puud asemele
Aprillis istutati Tagapargis puid ja põõsaid. Istutustöid tehti osalt Hiiumaa ametikooli keskkonnakaitse eriala õpilaste abiga ja kooli igakevadiste talgute käigus, osalesid ka MTÜ Suuremõisa loss liikmed.
Istutati läänepärnasid, harilikke jalakaid, harilik pärni ja hobukastaneid. Püramiid-elupuu sai noorema järglase sordist ‘Holmstrup’. Pargiteede äärde on istutatud rohkem põõsarühmi – sireleid, sarapuid ja lodjapuid.
Lossi tagafassaadi ja terrassi vahel on vanadel fotodel näha seal kasvanud lopsakad põõsad – sirel, must leeder jt. Hoone niiskuskahjustuste vältimiseks suuri põõsaid sinna enam planeeritud pole. Ühes arhiividokumendis on aga nimetatud “kabineti akna all õitsevat roosipõõsast”. Seetõttu on alale plaanis istutada vanaaegseid põõsasroose, nt valget roosi ‘Maxima’, mis kasvab ka Suuremõisa küla aedades.
Musta leedri rühmad istutati kahele poole põhjapoolset pargiväravat, asendamaks ehitustööde käigus hävinud põõsaid. Mis ajast see seemnetega kergesti paljunev liik siin kasvanud on, pole teada, kuid võib olla juba Rootsi ajast, sest taim oli seal levinud juba keskajal. Ka Saksamaal on must leeder aastatuhandeid üks tähtsamaid ravimtaimi.
Au ja kiitus hoolijatele!
Äsjailmunud Eesti parkide almanahhi neljandas numbris on autori pikem artikkel Suuremõisa pargi ajaloost ja rekonstrueerimisest. Projekti elluviimist ehk Suuremõisa pargi restaureerimistöid rahastas keskkonnainvesteeringute keskus looduskaitse programmist.
Kahjuks ei jätkunud seekord raha Tagapargi ajaloolise teedevõrgu taastamiseks ega Pühalepa valla maadele puude-põõsaste istutamiseks, ka mitte teabetahvlite uuendamiseks, aga ehk leiab vald selleks võimaluse saabuva vabariigi juubeli puhul.
Suur rõõm on sellest, et ligi 400aastase ajalooga Suuremõisa pargist hoolitakse jätkuvalt – au ja kiitus Hiiumaa ametikoolile, Pühalepa vallavalitsusele ja muidugi keskkonnainvesteeringute keskusele! Seda kurvem on vaadata ülejäänud parki, jõeäärsest metsapargist rääkimata, kus puud järjest risti-rästi küll radadele, jõkke ja üksteise otsa kukuvad ning sinna ka jäävad. Seda ligi 32 ha suurust ala haldab juba mõnda aega riigimetsa majandamise keskus, ja mitte Hiiumaa osakond, vaid asja juhitakse kõrgelt-kaugelt Tallinnast. Pole siis ime, et Hiiumaa pargid neile huvi ei paku.
Kristiina
Hellström
maastikuarhitekt