Katrin Eespakk Marko Eespakk (45) sõitis aastaid rallit Moskvitš liigas ja oli enamasti edukas. Oma ettevõttega alustades tekkis võistluspaus.
Rallipisik jäi siiski sisse ja vaikselt käis ta ka võistlemas. Kuna eelmine kaardilugeja Mosseliiga aegadest ei tahtnud sellega enam tegeleda, oli Markol igal võistlusel erinev kaardilugeja – kellel parasjagu aega oli, see tuli.
“Eelmine aasta siis jälle mõtlesingi enne võistlust, et kelle kaarti lugema võtan ja tegime perekeskis nalja, et lähme Eva-Lotaga,” ütles Marko.
Nali naljaks ei jäänud ja mullusügisesel Hiiumaa rahvarallil tegigi 15aastane Eva-Lota oma kaardilugejadebüüdi. Isa väga ei muretsenud, kuna võistlus toimus Hiiumaal ja siinseid teid ta teab: “See sõit sujus meil päris hästi ja Eva-Lota sai ilusti hakkama.”
Aasta alguses käis ta veel ühe teise kaardilugejaga Pandiveres võistlemas, aga kuna siis väga sõiduks ei läinud, otsustaski Marko, et sõidab edaspidi vaid koos Eva-Lotaga. “Olen erinevate poistega võistelnud ja ei saa küll öelda, et nad oleks kuidagi paremad olnud,” arutles Marko.
“Võib-olla saame tütrega üksteisest paremini aru…”
Eva-Lota aitab isal ka autot parandada. “Ma olen ta niimoodi siia võtnud, et ei ole midagi, et istud kõrval ja kogu lugu – kui karikale tahad järgi minna, siis tuleb ikka käed ka õliseks teha,” ütles isa Marko, kes õpetab tütart, mida ja kuidas tegema peab. “Ma arvan, et ta teab juba ehk nii mõnestki poisist rohkem, mis on mis auto juures.”
Kolm poodiumikohta
Marko Eespakk ja Eva-Lota Eespakk on sel hooajal koos startinud viiel võistlusel, neist kolmelt koju toonud poodiumikoha.
Esimesel kevadisel võistlusel nad katkestasid, sest auto lagunes. Järgmisel võistlusel pingutas Marko üle ja sõitis kaks šikaani [S-kujuline heinarullide või tünnidega tähistatud kurv võidusõidu aeglustamiseks – toim] n-ö laiaks, nii et tünnid riivasid auto külge. Nii kaotasid nad aega.
Kuna võistlusel on põhjalik järelevalve, sai nende ekipaaž minutijagu trahvi palava ilmaga üleskeritud varruka pärast. Turvalisuse kaalutlustel võistlusel nii teha ei tohi. Aga enne sõiduviga ja karistusminutit olid nad oma võistlusklassis esimesed.
Saaremaa rahvarallil jäid nad neljandaks. “Mina olin lõpuks uimane, väsisin ega suutnud keskenduda, lasime nii tagasi, et teised läksid mööda,” tõdes Marko.
Märjamaa rallil saavutasid nad teise koha ja viimasel võistlusel, Läänemaal, võitsid.
Sel hooajal on neil jäänud veel sõita vaid novembris Hiiumaa rahvarallil, mille tulemusel selgub ka nende lõplik positsioon hooaja lõpparvestuses. Praeguse seisuga on Eespakkidel loota oma klassis teist või kolmandat kohta. Neile pakub tihedat konkurentsi teine hiidlaste ekipaaž Rudolf Uusneem ja Kristo Holtsmann, kellest ollakse 11 punktiga maas.
Eva-Lota rääkis, et ta esimeseks võistluseks väga ei õppinudki. Vaatas vaid Youtube keskkonnast videoid, kuidas asi käib. “Tegime kaks päeva enne starti trenni, lugesin mingit vana legendi ja vaatasin, kuidas see selgitus oli,” märkis ta, et ega kaardilugemises midagi keerulist olegi.
Keel selge, meel rahulik
Isa Marko kiitis, et tütrel on kaardilugeja keel praeguseks hästi selge: “Ükskord küsisin ta käest mingi tee kohta, et kuidas tundub, kas siin saaks rallit korraldada, siis ta ütles, et see on mõttetu, seal on ainult nullid ja ühed.”
Eva-Lota ütles, et isa kõrval ralliautos istuda pole hirmus. Ka pole ette tulnud ohtlikke olukordi ehkki eelmisel aastal oli juhus, kui nad siinsamas Hiiumaal peaaegu kraavi sõitsid.
Marko sõnul on tal olnud kaarti lugemas mehi, kelle jutt vahepeal kiiremaks või hääletoon närvilisemaks läheb: “Aga Eva-Lota reaktsioonist ma kuidagi aru ei saa, et ta kardaks, karjuks või kiljuks – ta hääletoon ei muutu isegi neis olukordades, kus võiks juba muutuda. Tookord, kui tünnidele pihta saime, siis ta pärast küll ütles, et vaatasin, et hoog on nii vali ja siit me küll läbi ei mahu, aga sõidu ajal ei ütle ta midagi ja laseb minul otsustada, kuidas ma sõidan.”
Trennideks pole aega ega kohta
Eespakid valmistuvad Hiiumaa rahvaralliks ja on juba kuulnud, et konkurentidest hiidlaste ekipaaž teeb sama ega kavatse alla anda.
Otseselt sõidutrenni nad praegu ei tee, sest aega pole ja kruusateedel ei tohi kimada ka. Nii ongi ainuke võimalus treenimiseks Käina kardirajal. Samas on seal juba nii palju käidud ja kuna ees ootab sõit kruusateel, pole ju asfaldil mõtet treenida.
Trennideks ei jätku ka aega, kuna enne võistlust tuleb auto ette valmistada. “Kogu aur läheb sinna ning harjutama ei jõuagi,” nentis Eva-Lota.
“Ema ütleb kodus küll, et mida te seda autot muudkui ehitate, aga tegelikult peab peale iga võistlust midagi remontima,” lisas isa.
Sõidavad oma lõbuks
Eespakkidel polnud hooaja alguses plaanis poodiumikohti püüdma hakata. Ka ei mõelnud nad üldse, et võiks hooaja kokkuvõttes ehk isegi karika saada.
“Omal ajal olen nii palju sõitnud, et karika pärast ma seda küll ei tee – võin niisama ka sõita, et endal tore oleks,” arutles Marko Eespakk. “Kui kõik sujub, saab sõidust niisuguse elamuse, et sellest, mis koha saame, on ükskõik – nii äge on lihtsalt.”
Isa meelest tulebki see õige tunne siis, kui sõit on juba päris kiire ja tütar nõustub temaga – et kihvt on sõita siis, kui sõidad täiega!
Ainuüksi tulemuste pärast Marko Eespakk enam sõita ei viitsiks ja nii on tema meelest isegi lihtsam – pole liigset pinget: “Praegu teen oma asja ja läheb nii nagu läheb.”
