Tosinkonna aasta eest arvati näsiniin Eestis looduskaitsealuste taimede nimistust välja, ent tavaline pole ta senini.
Näsiniin on meie metsade vast üks kõige erilisem põõsas. Vahel juba veebruaris avanevad helepruunidel raagudel esimesed lillaroosad õied. Suvel ilmestavad põõsaid helerohelised lehekimbud ja sügise poole punavad viljad.
Jah, paraku on ta üleni üks mürgihunnik ja sestap aedades teda eriti kasvatada ei soovitata. Ju mürgisuse pärast ei paku näsiniint ka puukoolid.
Näsiniini on palju liike. Haruharva leidub Eesti aedades magusalt lõhnavate valgete õitega alpi näsiniint ja igihaljast loorbernäsiniint. Saartel võiks proovida kasvatada ka igihaljast väikest rodo meenutavat pontose näsiniint.
Siiski tundub ületamatu me harilik näsiniin oma varakevadiste lillaroosade õitega. Vanarahvas kutsus teda muuseas metssireliks. Mulle meenutab ta õiteilu aga hoopis vahemerelist juudapuud. Mini-mini variandis. Me põhjamaa juudapuu…
Näsiniin levib Eestis mõneti ebaühtlaselt, näiteks suurem valge laik levikukaardil laiutab Läänemaa kohal. Hiiumaa peamised näsiniine alad jäävad saare kesk-lääneossa ja eriti Kõppu. Selgelt on mul meeles kunagine retk kusagil Ojaküla-Kaleste vahel, kus kasvas näsiniin näsiniine kõrval. Ida- ja Lõuna-Hiiumaal näsiniin aga sama hästi kui puudub. Erandiks on Hanikatsi laid.
Üsna erandlik on seega ka näsiniine kasvukoht Nõmba-Tubala vallseljaku idapoolmikul – ainus paik laias ümbruskonnas. Maa on siin lubjamunakane ja seetõttu saab männi-kuuse segamets pisut teise ilme: on sarapuid, magesõstart, kuslapuud. Ja on näsiniint, alla kümne isendi.
Teadsin ammusest ajast seda kohta, ent ühel märtsi alguse päeval avastasin ootamatult lisa. Samast vallseljaku lähistelt, kus kokku saavad suur lage maaparanduspõld ja lõunakaares endine riigimets. Nende vahele jääb üsna sügavale maasse lõikuv kraav ja suurepärane pulbitsev allikas, millest kirjutasin ühes varasemas loos. Nähtavasti on mu silmanägemine õige tönts või olen lihtsalt äärmiselt tähelepanematu. Nimelt avastasin järgmisel korral allikale tulles ühtäkki selle kohalt väikse alla kahejalase näsiniine ja kõrval teise, kolmejalase ilusa põõsa. Ja siis kolmanda veel. Paar esimest õit lillatas. Nojah, sedasi raagjana kipuvad nad tõesti muu võseriku seas kahe silma vahele jääma.
Jah, mõelda vaid: näsiniineallikas! Paljukest sääraseid Eestis üldse olla võiks? Hiiumaal on ta küllap ainuke taoline. Kolm ungrukolda kasvab siin ka.
Järgmiseks leidsin kraavipervelt veel kolm näsiniint, üks suisa jalgupidi vees. Näsiniin olla lubjalembene ja allika läheduses paljastub metsloomadest sõtkutud veerul tõesti üksikuid lubjamunakaid.
Edasi jätkus asi tõusvas joones. Samast teeservast leidsin ma veel näsiniini. Ja kuuse-männi segametsast ka, naabriks paar sarapuud ja kaks 7–8 meetrit kõrget noort vahtrat.
Läksin hasarti. Tegin aga muudkui tiire, silmad lõpuks vitsakeste eristamisest krillis. Oli siin ju ka paakspuud ja magesõstravitsu ja kuslapuu ning lodjapuu raage ja vaarikat ja… Koos kraaviäärsetega sain kokku lõpuks 25 näsiniint. Ilusamad paarijalased põõsakesed, mõned veel päris noored vitsakesed.
Peaks ootama kuni näsiniined õitsema löövad, siis on neid kerge märgata ja võiks ette võtta veel ühe uurimise-loendamise. Võib ju olla, et näsiniini leidub alllika ümbruses veelgi.
Kindel on see, et leidsin enda jaoks ühe uue lemmikkoha – vähe sellest, et näsiniineallika, terve näsiniinemetsa. Milline luksus on see siin, muidu näsiniintest üsna ilma jäetud Hiiumaa idapoolmikul!
