Palli – see on eeskätt iidsete vägevate mändide maa. Võiks arvata end põlisesse taigasse, ent rannaäärne metsapõu tahab rääkida natuke teist keelt.
Vanadest kaevikuist läbitud samblavaibast trügib välja mitmeid salumetsale viitavaid taimi. Sel mullusel 20ndal aprillikuupäeval lillatas siin õitseda näsiniin, mitmel pool haljendas mulluseid euroopa metsputke lehti, mille sekka juba helerohetamas tärkavaid uusi. Ja muidugi sõrmtarna talihaljaid peenlehiseid rosette hästi palju ka. Mõni leidnud kasvupaiga langenud samblapolstriga kaetud tüvedel.
Ranna luitevalli eel lisaks saluheinu ja nurmenukke. Magesõstrad ehtisid end noorte lehekestega. Pihlapuidki jagus siia.
Telgiplatsi naabruses pruunitas leesikate seast hulgikaupa seenlillede mulluseid varsi.
Omaette meeleolu ootas lagedal rannal. Liiv kiuksus astumise all. Tegelikult oli siin lausa kahju kõndida, rikkuda seda jälgedest puutumata tuulevirede ja kuhjakeste minikõrbe. Ja kui hästi sobis selle puhta liivamaa keskele kõrreliste väljapeetud ilu! Liiv-vareskaerad on teada-tavalised. Pealekauba ka rand-luidekaera. Too liik kasvab tükati puntidena, sirutades üles sihvakaid kreemjaid koonalpäid. Täielik ilukõrreline, tõepoolest!
Mõned kõrrelehed joonistasid tuules liikudes liivale justkui sirkliga tõmmatud ringe.
Hoopis teine pilt avaneb vana tsaariaegse kordoni graniitsete varemete ümber. Pinnas on siin ilmselgelt võrdlemisi viljakas, mistap lehtpuud end hästi tunnevad. Vahi vaid seda vahtravõsa! Edasi järgnes juba sanglepaline vesilodu.
Tegime peatuse ka Luidja lähistel. Kunagine kõrge metsarand on jäänud madalveelise laguuni, õigem öelda vist, et rannajärve äärde. Taamal merre kuhjunud liivasäärele sirguvad juba hoogsalt lepad.
Siia vana ranna sang-
leppade ja künka okasmetsa
vahele jääb omalaadne pikk varjuline niiduriba. Ka ses paigas on endale meelepärase koha leidnud sõrmtarnad, euroopa metsputked ja saluheinad. Üks mu retkekaaslasist mekkis saluheina ja leidis, et sel on ju puhta kaneeli maitse. Proovisime järgi. Ime küll, tõesti nagu kaneeline! Kes oleks seda osanud arvata, et meie looduses kaneelrohi kasvab. Maitsetaimeks küllap siiski lahjavõitu.
