“Teeme Põltsamaa kandis Statoilis peatuse. Autosse istudes koputab väike 7a kutt küljeaknale – küsib sente. Ütleb et kõht on tühi. Meil on Tartusse kiire ja sente pole, ainult plastik. Poiss ei saa aru ja ütleb kurvalt, et aaa teil on need suured rahad. Mis siis ikka. Sõber roolist reageerib õnneks kiirelt ja ostab kutile süüa. Väike laps saab süüa ja on VÄGA õnnelik. Ütleb, et kätel on külm, kindaid oleks vaja. Statoilis laste kindaid pole. Hiljaks oleme ka jäänud, aga see pole mure. Ma ei suuda nii kiiresti reageerida. Ca 4 min hiljem juba maanteel olles tuleb mõttesse, et oleks pidanud selle poisi nime küsima. Ma väga tahaks helistada kohalikku kooli ja valda, et miks sellel kutil on keset päeva kõht VÄGA tühi. Miks ta üksi ringi uitab? Miks tal kindaid pole? Kuskil ringles miski kiretu number, et Eestis on ca 20 000 nälgivat last. Raisk, täna ma sain selle laksu kirja, et see võib tõsi olla. Selle kuti silmad ei lähe mul meelest. Kui Eestis on ka üks nälgiv laps, siis see on liiga palju! Ma ei tea mida ja kuidas, aga ma pean selles osas midagi ette võtma. Sest tundub, et minu makstud maksud pole piisav. Asi ei toimi. Kas Toidupank jõuab igale poole? Vist mitte. Tahaks magama jääda, aga nälg ei lase.”
Heiki Urbala,
FB 27. november 2015.
