15. jaanuar, õhtupoolik. Võtan Hiiu Lehe peatoimetaja Raul Vinni palvel ette külaskäigu Saaremaa ühele tuntuima mehe Bruno Pao juurde, kes sünnilt hiidlane.
Upal Südamekodus elav Bruno on sõbralik nagu ikka ja palub mind istuma. Räägin, kes ma olen ja miks tulin, ning meie mõnus vestlus võib alata. Bruno on juba 93 aastat vana ja räägib väga aeglaselt ja pausidega. Temaga vesteldes tunnen, et oleme kui vanad head sõbrad ehkki meie kokkusaamised ajalehe Meie Maa aegadel olid vaid põgusad.
Minu esimese küsimuse peale, kas Bruno mäletab midagi Hiiumaa ajast, vastab ta, et oli sülelaps, kui ta Hiiumaalt ära toodi ja ega tal sellest ajast suurt mälestusi pole. Emmastest pärit Bruno isa hukkus mereõnnetuses, ema haigestus tuberkuloosi.
Emmastest pärit Bruno isa hukkus mereõnnetuses, ema haigestus tuberkuloosi.
Seitsmelapselises peres kasvanud Bruno oli kõige noorem. Kui vanemad lahkusid, tõid tädid ta oma emakoju Saaremaale Valjalga Jursi külla. Nemad kasvatasid Bruno koolipoisiks. Brunol oli kange soov meremeheks saada, ent ta tunnistati tervislikel põhjustel meresõidukõlbmatuks. Ta lõpetas õhtukeskkooli ja seejärel Tartu ülikooli. Bruno on kirjutanud mitmeid raamatuid ja teadusartikleid ning pidanud väga tähtsaks just haridust.
„Aga ma olen väga järsku vanaks saanud. 93 aastat. Kas on tõesti nii palju?“ küsib ta kergelt muiates. Ja vastab oma küsimusele ise, et seda on tõesti päris palju, sest vanasti ju ei elatud nii kaua.
„Ma olen ikka hea sööma peal olnud. Mul oli niisugune naine, rahu temale, ta läks juba varem ära. Ma olin ka haigeks jäämas, aga ta tegi korralikult süüa ja poputas mind üles,” jutustab Bruno muhedalt. “Ja nüüd ma olen siin poputatud poiss.”
Bruno jääb korraks mõttesse ning lisab peale mõttepausi, et nüüd on tupik. Ja kordab, et nüüd on tõesti tupik. Vanuse poolest võiks veel ju igale poole minna, aga ei jaksa…
Bruno jääb korraks mõttesse ning lisab peale mõttepausi, et nüüd on tupik.
Laual on küll ajakiri Imeline Ajalugu, aga Bruno ütleb, et ta loeb vähe, sest enam ei ole lugemiseks suurt jaksu. „93 on niisuke vanus, et kõike on pisut palju minu jaoks. Prillid veel võtavad, aga väsin lugedes ära. Ma ei saa sellest enam maitset,” ütleb ta, aga lisab kohe, et rääkida ja ka kirjutada talle meeldib.
“Ma olen sellise edeva iseloomuga, et tahan suhelda, hingega kohal olla. Igal inimesel on tahtmine olla keegi. Ma olen olnud tähtsatel kohtadel, kuid nüüd olen ma siin sellises seisuses, et olen ainult patsient. Ja natuke veel liiga noor, et ära surra. Tahaks veel ikka elada,” alustab Bruno pikemat monoloogi ja jätkab: “ Vahel mõtlen isegi, et kas tõesti olen nii kaua elanud. On asju tehtud, nähtud, mitmes koolis käidud. Ma lõpetasin Tartu ülikooli kaugõppes veel 60aastaselt, aga nüüd olen nii vanaks saanud, et enam ei passi kusagile minna. Haridus on see, mis peab olema. Ja kui sa tahad teada, pead olema teadlane. Ega muidu ei tulegi välja.”
Haridus on see, mis peab olema. Ja kui sa tahad teada, pead olema teadlane. Ega muidu ei tulegi välja.
Bruno mõtiskleb, et tema arvates on naised väga teotahtelised ja suudavad rohkem, mehed räägivad pigem vähe. Ütleb, et temagi räägib nüüd juba vähem, ei jaksagi väga. Aga kui mõte läheb lahti, siis olevat päris hea jutustada. Kuulata meeldib Brunole enda sõnul ka ja raadiot kuulab ta huviga.
“Ma tahan ikka teada, mis maailmas toimub ja tahan Eesti asjadega kursis olla. Paljud ei pea küll sellest riigist, aga riik on riik ja riigi kodaniku osa on olla huvitatud haridusest ja keelest ning teadmistest.” Kui neid asju ei tea, on Bruno sõnul umbne olla, sest inimene ikka tahab teada, kuidas elu on.
Enda kohta ütleb Bruno, et võtab praegust elu nagu puhkust. Elus on tööd tehtud küll. Ainuke mure on see, et tahaks kuskile kõndida, aga enam ei jaksa. “Aga siin on hubane, olen oma mõtetega omaette,” ütleb ta.
Bruno tunnistab, et tunneb puudust abikaasast, kes oli talle nii vajalik vestluspartner. “Abikaasaga olid mul väga head jutuajamised, me elasime koos ikka kaua aega. 50 aastat kindlasti. Tead sa kui kena, kui keegi su kõrval on ja räägib olulistest asjadest ….”
Tead sa kui kena, kui keegi su kõrval on ja räägib olulistest asjadest ….
Meie vestluse ajal on akna taga pimedaks läinud ja Südamekodus lõpeb külastusaeg.
Bruno ütleb veel, et elu iseenesest ongi tähtis ja lähedased on tähtsad.
Soovime temaga nägemist ja ütlen, et kindlasti kohtume ja räägime veel. Sest rääkida talle ju meeldib.
Aga läks teisiti. Esimene pikem jutuajamine jäi ka viimaseks.
Aga kõik sai öeldud.
Reklaam. Lugemise jätkamiseks palun liigu edasi.
