Tapio Vares Nüüdseks on sellest lahmakast alast saanud maismaa. Peagu tahtsin kirjutada kuiv maismaa. Tegelikkuses oli see endine lausik merepõhi liigniiske. Alles masinatega sai ette võtta suuremate kuivenduskraavide kaevamise. Üks viimane tehtud suurobjekt pidi olema millalgi 1990–1991 aasta paiku Nõmba idaservas. Ühtäkki tekkisid sirged ristuvad kraavid ja liivateed ning rajati suur uudismaalahmakas, mis aga paraku kasutuseta jäi ja on nüüdseks padrikusse kasvanud. Vahest seal oli ka too justkui unenäopildina säilinud maastik? Nimelt mäletan üht kevadist retke (see pidi olema 1991. aastal) mööda päikselist välude ja puudetukkadega soist ala, kus õitsesid pääsusilmad. Tagantjärgi meenutades – ega ma seda lapsena ometi tõesti unes näinud?
Hilisem lage ala polnud enam sootuks ilus. Teisalt meeldis mulle 90ndate algul uutel liivateedel jalutamas käia. Piki vooluveekraave. Nii Tubala kui Lojani. Midagi erilist ümbritsevad metsad ei pakkunud, lihtsalt selline tüüpiline liivapealne niiske Hiiumaa.
Ühel talvise pööripäeva eelsel soojal pärastlõunal näitasin mandrilt tulnud tuttavale ja oma vennaraasule kodumetsa tagaosas välja raiutud porsavälu. Ja sealt hakkasime lihtsalt niisama astuma. Üldjoones Loja poole.
Veerandsajandi eest rajatud liivateed on üldjuhul läbitavad praegugi, ehkki noored puud kahelt poolt aina enam peale tungivad. Esmapilgul üsna üheülbalised metsalaamad osutusid üpriski eripalgeliseks. Ajuti kiskus lehtpuiseks. Eks peamiselt muidugi sookased ja sanglepad, kuid sekka ka saari ja õige reeglipärased on kõikjal sarapuud. Ühest kevadisest käigust sesse kanti mäletan lopsakat mai-
kellukesevaipa.
Korraga sundis mind teelt kõrvale põikama eemal igirohetav lopsakas lehtede laik. Metspipar? – küsis mandri tuttav. Ei, muidugi mitte. Metspipart kahjuks saartel ei leidu. Ent see-eest on siingi tavaline (nagu mandrilgi) ümaralehine uibuleht. Veelgi sagedamini kohtab kõikjal lakklehte. Uibulehelised, kes nüüd on kanarbikuliste sugukonda paigutatud, loovad oma igirohelise lehestikuvaibaga alati erilisena mõjuva meeleolu. Hiiumaal kasvab lisaks neljale uibuleheliigile ja lakklehele veel kuningakübar, talvike ja seenlill. Neist talvike on eriti ilus okasmetsade lill, olles aga siin saarel suhteliselt haruldane.
Edasi kiskus okasmetsaseks. Kuuskede ja mändide vahel laiusid tänu kuivenduskraavide mõjule tihedaks kasvanud kanarbikunõmme laigud. Vesi sulistas uljaste kosekestena teeserva kraavides.
Siis aga oleksime nagu mandrile sattunud. Järsku polnudki lepad need tavalised krobelise tüvega sanglepad, vaid hoopis silekoorsed, rippurbades hallid lepad. Sedasi Hiiumaal harva ette jäävana tundub hall lepp omamoodi lausa ilupuuna. Mandri inimesed naeraks sellise mõtte peale vist suure häälega.
Ja juba olimegi Lojal. Vaade avardus niitudeks. Keegi on Lojalt lähtuva Nõmba tee otsa neli hobukastanit istutanud. Ja edasi paistis üks jalakas ja…
Paraku pimenes vääramatult. Pööripäeva aegu on valgust ju nii hirmus vähe. Sestap jäid me tähelepanekud ümbritseva osas aina ähmasemaks. Näed, seal männiku all levis vist lausaline sarapik. Pole ka ime, sest ühtäkki olime liivapealselt sattunud paesele alale – värsked kraaviveered helendasid tihedast paemunakate lasust.
Jõudsime Vilivalda. Seletasin teistele, kuidas siit veel 90ndatel liinibussid läbi sõitsid ja puha. Nüüd pead sellistes külades elades autoomanik olema. Muidu lihtsalt pole võimalik.
Peagu täis paisunud kuu hiivas end aina kõrgemale, maalides tontlikke kadakamütakaid Vilivalla mäel ja läigeldes vastu märjalt heledalt saviteelt.
Algselt väikse jalutusena mõeldud käik kasvas oma seitsmeverstaseks ringiks. Kuniks otsaga Nõmbale tagasi jõudsime. Tee ronis kümmekond meetrit üles mäekupli otsa ning asfaltmaantee mürises ja vilkus autode tuledes. Milline vahe vaikse metsataguse Lojaga!
Lojal on miskipärast mu jaoks mingi imelik tõmme. Vanasti jalutasin ma sinna õige mitmel korral. Nüüd peab aga justkui mingi ettekääne olema. Vahest saab selleks mandri tuttav, kes arvas, et kevadel peaks Loja mäele kah minema. Jaa, see on omapärane koht, nagu saar keset maismaad. Sedakorda me sinnani ei jõudnud.
