Erakogu Kihnu Virve polnud veel sündinudki, kui tädi Liidia oma peigmehega kinos Chaplinit vaatamas käis. Hitler polnud veel ahjudele tuldki alla teinud, kui Päts tädi Liidiale 39ndal aastal vabariigi parima mesiniku preemia üle andis. Isiklikult! Ja sellesama laua taga, kus käesolevgi foto on üles võetud.
See fantastiline Proua elab Hiiumaal, on 98 aastane ja prille ta ei kanna. Kepiga kah ei käi ja tasast juttu võtab kuulda kasvõi maja teisest otsast.
Elab tema ikka selles samas majas, kus kõik need eelnevad kaunid aastad ning ega kaugemale eriti asja polegi. Mesilasi peab ta tänini ja ujumaski käib – tänini. Hommikuti astub reipal sammul mere äärde, et vaadata silmapiiril sõitvaid praame. Ise ütleb, et vaja ikka pilk peal hoida, sest asi olgu jonksus.
Praamisõit pole rattasõit ja seesinane käigu nagu kellavärk. Aga tegelikult leiab Liidia laevades rahu. Sest mis sa hing muud ikka ihkad, kui et päev tiksuks ja elu oma tasast rada sõuaks… Niiviisi kõik need peaaegu sada aastat.
Vahepeal olid sõjad ja siis polnud praame ega kedagi. Ainult üks mure ja valu oli. Aga nüüd – nüüd on kõik jälle hästi. Ja nii jäägugi.
Tädi Liidia on minu Vanaema õunapuu otsas. Üks armsamaid inimesi, keda eales tundnud olen. Ja pole ta ei sugulane ega üleaedne. Lihtsalt üks päike mu elus.
Risto Laur
