Minu elus on ajakirjandusel oluline koht. On seda olnud vaat et aastakümneid. Gümnaasiumi järel kaalusin tõsiselt ajakirjandust õppima asuda. Seda sai vähemalt tollal vaid Tartus teha. Geograafias olen tugev ning Eesti kaarti tunnen, seega logistikale tuginedes sündis otsus õpingute jätkamiseks hoopis Tallinnas. Seitsmele õpetaja-aastale tagasi vaadates olen saatuse tahtega rahul. Samas ajakirjandus(m)elu
ei ole minust samuti ringiga mööda läinud.
Pilt 1. Esimene kokkupuude. Ilmselt toimus see põhikoolis, teises kooliastmes äkki? Külastasime trükikoda ja toimetust. Kõik tundus nii lihtne – keegi mõtleb välja teksti, paneb read paberile ja suured masinad sülitavad suured ajaleheküljed välja.
Pilt 2. Noarootsi gümnaasiumis ilmub koolileht Carte Blanche. Esimesed klassikirjandid andsid aimu, et mul on omapärane stiil ja mind kutsuti lehetegijate ringi. Hiljem tegutsesin peatoimetajana. Kõik oli jätkuvalt lihtne. Õpilastena meil fantaasiat jagus ja lugudest puudust polnud.
Pilt 3. Suvevaheajad. Põhikooli ajal oli peamine võimalus suvel taskuraha teenida mustikaid korjates. Ma isegi ei mäleta, kes või miks ühendust võttis, aga aastal 2004 olin suvereporter. On meeles, kuidas Suuresadamas Kalurite päeval öeldi: “Noor Saare Endel tuleb.”
Pilt 4. Lehepäevad. Keerulisemana hakkas asi näima siis, kui lõin kaasa rohkem kui kaugtöö vormis. Ehk sain selgeks lehepäeva mõiste. Praegusel juhul on need siis esmas- ja neljapäev, kuna teisipäeval ja reedel ilmub ajaleht. Siis oli kiire, usainboltilikult kiire. Sest ei saa ju leht ilmuda valgete laikudega. Lahendus pole ka kirjasuuruse muutmine.
Pilt 5. Uudisväärtus. Lihtsaim lahendus tundub lihtsalt midagi külgede täitmiseks kirjutada. Kirjutamisoskuse arendamise eest võtan mütsi maha Palade põhikooli eesti keele õpetaja, võrratu Aare Ristmägi ees. Ajakirjanduslike oskuste idandamisel ning kasvatamisel jagasid väärtuslikke näpunäiteid Endel Saar, Kadi Kiiver, Helja Kaptein ja eelkõige Harda Roosna. Viimaselt olen saanud koolituse teemal uudisväärtus.
Pilt 6. Protsess. Esiti tundus lehetegu lihtne. Mida rohkem toimetuses aega veetsin, seda enam nägin, et see ei ole päris supikeetmine. Et viskad koostisosad sisse ja ootad, kuniks leem keema läheb. Pigem on see mitmekäiguline õhtusöök. Üks kirjutab, teine toimetab ning võib juhtuda, et saadab esimesele tema toodangu tagasi. Kui selle etapi läbid, ootab teises toas korrektor, kes grammatilise korrektsuse eest vastutab. Ja siis küljendaja, kes lood paberile paigutab. Harjumatu oli ka asjaolu, et kuigi postkasti potsatab leht teisipäeval, siis eelpool mainitud ahela peab see läbima esmaspäeval kella 15ks. Et trükikoda tööle saaks asuda.
Pilt 7. Tagasiside. Enamjaolt – kui piisavalt palju kirjutad, siis saad nii väita, kasvõi protsentuaalselt arvet pidades – ei järgne kirjutistele üldse tagasisidet. Kui toimetaja välja jätta. Mõeldes netikommentaaride peale, siis tundub, et antav tagasiside peabki olema justkui rusikahoop kõhtu. Pean aga häbelikult tunnistama, et Hiiumaal on see peaasjalikult siiski positiivne ja konstruktiivne olnud. Aitäh teile, kes te olete kaasa mõelnud.
Pilt 8. Hommikud. Olen kaastööd teinud ka põhitöö kõrvalt. Õnneks pärisin vanaemalt ja isalt varase ärkamise, seega on trükitöö ja mõttetegevus jäänud nendesse tundidesse, mil suurem osa külaelanikke alles õndsat und magab.
Pilt 9. Müstika. Tapio Vares on minu jaoks müstiline ajakirjanik. Näen teda eelkõige looduses ja maantee pervel, toimetuses peatus ta alati vaid viivuks. Ent igas lehenumbris on tema nime kandvad lood.
Pilt 10. Kollektiiv. Aastatega sain aru, et ajakirjandus ei sünni mitte ühe inimese peas, kes mõtted paberile kirjutab. See sünnib ikka ja ainult kollektiivselt. Sünergia, mis toimetuse ruumides valitseb, paneb sellele aluse. Nurgakivideks on siin kindlasti Annika Kibuspuu ja Irina Sarapuu, kes justkui ühenduslüliks lehelugejate ja ajakirjanike paralleelmaailma vahel.
HERGO TASUJA
Hiiu Lehe ajakirjanik ja kaastöötaja
