Tagantjärele tarkusena tekib tunne, et vahest oleks mõistlikum olnud jätta see taastatud ajuti liigniiske puisniidukild algupärase rohttaimestikuga.
Ent varakevadel ei osanud ma arvata, kui eriline see koht tegelikult on: hapu liigivaese asemel sootuks lubjarikas, lubika-vesihalja tarna kasvukohatüüpi. Parandamatu aednikuna kippusin ma sealset kärsitult rikastama igasugu lisalibledega.
Esialgu terendas mu vaimusilmas igasugu Hiiumaa liikidest kubisev “näidisniidulapp”. Nii istutasin sinna siberi võhumõõku, käokanne, ussililli, soopiimalilli, kukitsaid, kraavipervele soovõhka ja vesipaunikat. Istutasin ja külvasin ohtralt ka kullerkuppe. Kullerkupupuisniidud on Hiiumaalt peagu kadunud. Saagu siis vähemalt siiagi üks rikkalik kollendav kupuväli!
Taoline niit lausa nõuab ka madalat mustjuurt. Kunagi olid Hiiumaa puisniidud kubinal täis nende päiksekollaseid tätraid.
No ja miks mitte värvi-paskheinagi? Nii sai külvatud mustjuure ja paskheina seemet. Prooviks suskasin sekka Eesti haruldust mesimurakat.
Lõpuks hakkasin taipama, et asi väljub kontrolli alt. Mismoodi kogu see kirjumirju kupatus ühele niidule ära peaks mahtuma? Küllap ei mahugi. Ju aegamööda jõulisemad liigid nõrgemad välja söövad. Niisiis tõmbasin pidurit.
Nõnda istutasin küll ahtalehise ängelheina, ent Emajõe luhalt korjatud ussitatra seemnete külvist viimasel hetkel loobusin. Ussitatar on Eestis suhteliselt harv ja levib peagu ainult maa kaguosas. Omaette haruldane tüüp on ussitatra domineerimisega niisked niidud. Jah, on teine üks ilus roosanuialine taim. Aga: seeme jõuab juba heinaajaks valmida. Mis tähendab, et see liik võib eriti hoogsalt kasvuala laiendama ja enda järglastega täitma hakata.
Niisiis läksid ussitatra seemned hoopis aeda maha. Jäi ära ka metskõrkja istutamine. Temagi on liiga agressiivselt laienev taim, ehkki Hiiumaal võrdlemisi harvades kohtades ette jääv.
Väga oleks tahtnud sinna puistata ka hariliku härgheina seemneid. See lillaladvaline üheaastane taim on mandril sage, ent Hiiumaal üldsegi mitte. Vanasti moodustas harilik härghein madala mustjuurega eraldi puisniitude taimkattetüübi. Paraku on härghein üsna parasiitse käitumisega, kurnates ümbritsevad taimed suisa kängu. Nii et parem teda siia mitte ülbitsema tuua. Niigi kasvavad naabruses liivateel juba iseeneslikult samuti poolparasiitsed robirohud.
Läinud sügisel võis mitmel pool Hiiumaal näha lääne-mõõkrohu viljunud varsi. Lubjakas, ajuti vesine niit võiks talle hästi sobida. Aga ehk sobib liigagi hästi? Mõõkrohi moodustab aja jooksul suuri lausalisi kogumikke, tõrjudes enamuse teisi taimi välja.
Kuid niidu-kuremõõga (Gladiolus imbricarius) mõne sibula istutamisest ei suutnud ma mingi hinna eest loobuda. Pealekauba külvasin mandri tuttava aiast saadud kuremõõga seemneid. Saagu siia kodumaise gladiooli lillatav väli! Nojah, kui metssead kõike mõnust röhkides kinni ei pista. See risk on väga suur.
Niidu-kuremõõka leidub Eestis vaid Tartu-, Pärnu- ja Lõuna-Läänemaal, üks leiukoht on ka Abruka saarel. Euroopa võimsaim kuremõõganiit laiutab kusagil Häädemeeste rannaalal.
Talve eel saabusid posti teel Tartu botaiast mõned sinise emajuure ja püsiksannika seemned. Need Eesti looduse kadumisohus olevad liigid võiksid sel niidul samuti esindatud olla, kui ainult idanevad. Lubjalembesele sannikale peaks koht eriti sobima.
Kes seal aga juba sel suvel troonis ja õilmitses, on harilik kobarpea (Ligularia sibirica). Temagi kipub paraku Eestist ja üldse läänepoolsest Euroopast taanduma. Liigi levila ulatub Prantsusmaast ja Valge mere rannikualast itta kuni Ohhoota mereni välja. Kõige paremini tunneb kobarpea end Euraasia sisealadel, näiteks Uuralite kandis.
Siberimaa ongi tema algkodu. Pärastjääaegne kliima sobis kobarpeale miskipärast niivõrd hästi, et laiendas levikut üle Euroopa. Nüüd aga, jah, ilmutab areaali lääneosas väljasuremise märke. Miks küll? Üks põhjus on selles, et kaovad sobilikud kasvukohad. Niisked niidud kuivendatakse ja sellega kobarpea ei lepi. Ega ta puis- ja luhaniitude ajalgi teab mis õnnelik olnud. Oma hilise arengu tõttu niideti ta lagedalt liiga vara maha, jõudmata isegi õitsemiseni. Nii sai kobarpea püsida vaid kusagil kaitsvate põõsaste servades.
Nüüdseks on Eestis kobarpea leiukohti alles jäänud alla kümne, isendirohkemad Kagu-Eestis. Kirde-Eesti kasvupaigad on hävinud või hävimas.
Harilik kobarpea võib kasvada suisa 2 m kõrguseks, enamasti on siiski lühem. Lopsakate kolmnurksete vakstujate lehtede kohale kerkib püstjas vars, millel alates juuli lõpust puhkevad kollased korvõisikud.
Erinevaid kobarpealiike ja -sorte kasvatatakse paljudes Eesti aedades. Paraku kodumaist harilikku kobarpead vist üliharva. Toreda erandina pakub teda Järvselja taimeaed. Sealt on pärit ka Nõmba metsaniidule istutatud taim. Hoolimata viletsast suvest õitses ta ilusti ja ka viljus. Viljad kõik päris lõpuni küll ei valminud. Mõned siiski ja need külisin samasse ümbrusse maha. Ehk kujuneb siia kord üks väike kobarpea asurkond?
