Käes on kõige magusam marja- ja seenekorjamise aeg. Mida tuleks korilasel metsa minnes oma ohutuse tagamiseks meeles pidada?
Näpunäiteid ohutuks metsaskäiguks jagas Kärdla piirkonnapolitseinik Katre Nõmmerga koos ajakirjanikuga metsas jalutades.
Kõige tähtsam on tema sõnul enne metsaminekut sellest oma lähedastele teada anda. Nõmmerga tõi näiteks üksielavad inimesed, keda ei osata õigel ajal otsima hakata, sest keegi ei teagi, et nad kadunud on. Lähedastele või tuttavatele tuleks kindlasti öelda, kuhu kanti ja kui kauaks metsa minnakse.
“Teada andmine, et sa lähed metsa, on kõige-kõige olulisem,” kinnitas Nõmmerga.
Järgmisena tuleks mõelda, mida metsa selga panna.
“Metsas tasub kanda erksat värvi riideid, need lihtsalt torkavad paremini silma,” selgitas Nõmmerga.
Juhul, kui peaksite metsa eksima, on eredat värvi rõivad abiks, et otsijad teid märkaks.
Telefon, vile ja midagi süüa
Metsa minnes tuleb kaasa võtta laetud akuga mobiiltelefon, vile, kompass, vesi ja midagi süüa.
Tihti ei taheta telefoni metsa kaasa võtta, mõtlemata, et just sellega saab endale abi kutsuda kui hädaolukord käes.
Samuti on peaaegu kõigil tänapäeva nutitelefonidel olemas GPS, millega saab enda asukohta määrata, aga ka leida tee metsast välja. “Selle järgi on kõige lihtsam metsast välja tulla,” toonitas Nõmmerga.
Ka uuematel nutikelladel on GPS süsteem. Sellega saab kindlaks teha oma asukoha koordinaadid, et need siis vajadusel kasvõi telefoni teel otsingurühmale edastada.
“Minu nutikellal on ka selline niiöelda koju tagasi, inglise keeles back to home funktsioon, mis juhatab kandja alguspunkti tagasi,” tõi Nõmmerga veel ühe näite.
Veel soovitas ta kotti pista täis laetud akupanga juhuks, kui metsas viibimine plaanitust pikemaks venib.
Samuti peaks igal metsasõbral olema kaasas veepudel, paha ei teeks, kui kosutuseks pista tasku paar kommi.
“Praegusel kuumal ajal on vesi väga oluline, kui kommid saavad otsa, siis metsas leidub mustikaidki, mida süüa, aga vett ei pruugi metsast nii lihtsalt leida,” rõhutas Nõmmerga.
Abiks
mõned riideribad
Kui plaanis on minna võõrasse metsa, kus eksimisoht suurem, võiks kaasa võtta mõned värvilised riideribad.
“Kui peaks juhtuma nii, et ära eksid, siis saad panna enda jaoks märgid, et siin ma olen juba olnud,” selgitas Nõmmerga.
Kui riideribasid pole, ajab asja ära ka mõni riideese, marjakombain või -ämber, mille saab oksa külge riputada.
Märke on vaja, sest üldjuhul hakkavad inimesed eksimise korral ringiratast käima.
Metsast väljapääsu leidmisel võib kasu olla kraavist või metsasihist. “Juba metsa minnes tasub enda jaoks orientiire võtta – kas mõni suurem puu, kraav või siht. Kindlasti tuleb vaadata, kuhu sa liigud, ei tasu joosta iga marja või seene järgi, sedasi võibki väga kiirelt ära eksida,” soovitas Nõmmerga.
Mida teha, kui olete eksinud?
“Säilitage rahu ja kutsuge abi varakult, sest mida kauem inimene metsas eksleb, seda rohkem ta ka ära eksib,” selgitas Nõmmerga.
Sellisel juhul on targem jääda paigale ja proovida kuulata ümbruskonna hääli: koduloomad, sõidukite müra või muu, mis võiks anda vihjeid lähedalasuvast asustusest. Kui ka siis õiget suunda leida ei õnnestu, tuleb viivitamatult helistada hädaabinumbrile 112 ja kuulata edasisi nõuandeid.
Politsei-ja piirivalveamet kasutab tavaliselt alarmsõidukite sireene, et metsa eksinule õige suund kätte anda. Vajadusel tulevad politseile appi kaitseliitlased ja päästeameti töötajad. Keerulisemate eksimisjuhtumite puhul kasutatakse koptereid või droone, aga ka otsingusalkasid ja jäljekoeri.
Keskmiselt on Eestis ühe marja-seenehooaja vältel politsei abi vaja 20–30 inimese otsimisel. Aastas käivitab politsei keskmiselt sadakond maastikuotsingut hättasattunud inimeste leidmiseks.
