Elektritõuksiga liikluses nagu jalgrattal sõites

Soojad ilmad toovad ka Kärdla tänavatele elektritõukerattaga sõitjad, politsei tuletab meelde, et sõita sellega on mõnus, aga arvestada tuleb ohutusnõuetega, mis üsna sarnased jalg­rattal pedaalijatega.
Kärdla politseijaoskonna väli­juht Marko Kallas ütles, et inimesed on politseitöös kasutusele võetud uudse liikumis­vahendi heatahtlikult vastu võtnud. Ja kui autoga ringi liikuvatele politseinikele tänaval ei lehvitata, siis elektrirattal sõitvatele küll.
Juba teist aastat sõidavad Kärdla politseinikud linnas ringi elektritõukerattal. Väljas käiakse kaheliikmelise patrullina eelkõige neil päevadel, kui tänavatele on oodata keskmisest enam rahvast – nagu suurürituste puhul või väga ilusa ilmaga.
Kallas ütles, et tõukerattaga on rahvahulgas inimeste vahel mugavam liikuda ning nii on politsei ka nähtavam. Ka tulevad siis inimesed meelsamini politseinikega vahetult suhtlema. “Ega politseiautot meiega rääkimiseks kinni pidada ju ei taheta, elektritõukerattad on kontakti saavutamiseks palju paremad,” selgitas Kallas.
Ka võib suurematel rahvakogunemistel probleeme olla ja siis saab kiiresti reageerida ja asjad ära lahendada. “Juba see, kui üritusel on tõukeratta­patrull kohal, annab turva­tunnet palju juurde.”
Elektritõukse tuleb juurde
Kuigi Kärdla linnapildis veel väga palju elektritõukerattaid pole, siis välijuhi sõnul lisandub neid kiiresti. Seetõttu tuletas ta meelde, millele tuleb pöörata tähelepanu, et elektritõukerattaga ohutult liikuda.
Sõitmiseks tuleb valida selleks sobivad kergliiklusteed või kõnniteed. Kui kõnniteel sõita ei saa, siis on lubatud liigelda sõiduteel.
Elektritõukerattad on mõeldud kasutamiseks tasasel, kuival pinnal. Hiiumaal on sõidukõlbulikud uuemad kergliiklusteed. Vanematel kõnniteedel ei ole elektri­tõukerattaga paraku võimalik sõita – need on nii künklikud ja halvad, põrutab väga palju ja on kukkumise oht.
Veel juhtis Kallas tähele­panu sellele, et jalakäijate läheduses tuleb sõita jalakäijate tavakiirusel, mitte kiiremini.
Kui kergliiklustee on sõitmiseks kõlbulik, ei ole lubatud sõita sõiduteel. Ja ükskõik, kus sõita, ikka tuleb jälgida kiirust – lubatud sõidukiirus on kuni 25 kilomeetrit tunnis.
“Kindlasti on oluline jälgida ilmaolusid,” rõhutas välijuht. Vihmaga on teed libedad ja seetõttu kujutavad liikleja jaoks suuremat ohtu. Libedust lisavad teedele ka märjad puulehed ja märg muld.
Kiiver pähe!
Alates kümnendast eluaastast on lubatud nii nagu jalgratta­gagi ka elektritõukerattaga sõita iseseisvalt. Ka kiivri puhul on tõukeratturile samad nõudmised, mis jalgratturitelegi. Alla 16aastane peab kandma kiivrit ja kuigi see ei ole kohustuslik inimestele, kes on vanemad, on kiiver välijuhi sõnul tungivalt soovituslik. Ka politseinikud ise käivad tõukerattapatrullis vaid kiivritega, mitte kunagi ilma.
Suureks abiks on kiivri kaitse­klaas, kuna suurel kiirusel sõites võib silma sattunud putukas või liivatera nägemist nii häirida, et juht võib kukkuda. Kaitseklaasi puudumisel on mõistlik kanda prille.
“Väga oluline on, et kiiver oleks korralikult kinnitatud ja sobivalt pingutatud – ainult nii annab see piisavalt kaitset,” rõhutas Kallas. “Sageli on sõitjal kiiver küll peas, aga rihmad lahti või lõdvad,” selgitas ta, et siis kiiver kukkumise korral pead ei kaitse.
Keskendu sõidule!
Nagu iga teise liikumisvahendi puhul, tuleb ka elektri­tõukerattaga sõites keskenduda sõidu ajal ainult liiklusele. Seni ei ole meil politseis registreeritud õnnetusi, kus mõni tõukerattasõitja oleks viga saanud, kuid ilmselgelt hajutavad sõidu ajal tähele­panu telefoni näppimine, söömine vms kõrvaltegevus. Nii ei pruugi sõitja märgata teel olevaid kühmusid või kive ja võib kukkuda. “Laste puhul on oht kukkuda veel eriti suur, sest neil on vähe liikluskogemust,” lisas välijuht. Ka on ohtlik elektritõukerattaga sõita seda vaid ühe käega juhtides. Täiskasvanute puhul on ohuallikaks sõitmine alkoholijoobes.
“Tõukerattaga kukkudes ei ole sõitjal mitte midagi kaitsvat ümber ja viga saamise oht on väga suur,” nimetas ta turvariski. “Samuti ei tajuta alkoholijoobes liiklusolukorda tavapäraselt ning sõidu­vahendi käsitleminegi ei ole siis enam selline nagu peab.”
Samuti ei tasu sõitma minna väsinuna, kuna siis on reaktsioon aeglasem ja vähene keskendumisvõime toob kaasa suurema riski õnnetusse sattuda.
Ole nähtav!
Elektritõukeratas on halvemini märgatav oma kitsa kuju pärast, eriti pimedas, kui see ei ole piisavalt valgustatud. Valgustuse puhul kehtivad elektritõukerattale samad nõuded, mis jalgrattale – ees peab olema valge tuli ja taga punane tuli ja mõlemad peavad pimedal ajal põlema. Lisaks peaksid tõuksil olema helkurid, mõistlik on ka sõitjal kanda helkurit või riideid, mis pimedas helgivad. Samuti peab olema rattakell, millega endast märku anda.
Sõida üksinda!
Kahekesi tõukerattal sõitmine ei ole lubatud, sest see on äärmiselt ohtlik. “Tõukeratas on mõeldud ühe inimese jaoks,” kinnitas Kallas. Näitena tõi ta, et juhul kui on vaja järsult pidurdada, lendab tagumine sõitja juhile selga ja kokku­võttes võib see lõppeda mõlema jaoks väga halvasti.
Kahe sõitja puhul halveneb tõukeratta manööverdus­võime, sest raskus on suurem, kui tõukeratas kandma peaks. Kui teine sõitja on laps, on see eriti ohtlik, sest tema jaoks ei ole piisavalt ruumi, et ennast kinni hoida ja rattal ohutult seista.
Mugav ja kiire
Marko Kallas soovitas, et kui ostad endale või lastele elektritõukeratta, siis tuleb see soetada omaniku kasvule ja suurusele sobiv. Ka see on juba turvalisuse mõttes oluline. Ühtlasi palus ta lapse­vanematel aeg-ajalt lastele meelde tuletada, mis elektri­tõukerattaga sõitmisel on oluline – turvavahendid, tähele­panelikkus, mõistlik kiirus.
Õnneks ei ole politsei seni saanud signaale, et tõuke­rattaga sõitjad ei arvestaks teiste tänavatel liikujatega, näiteks jalakäijatega.
“Kui iga liikleja peab reeglitest kinni, ei tohikski midagi halba juhtudagi,” võttis välijuht ohutusjutu kokku. “Elektritõukeratas on linna vahel liikumiseks mugav liiklus­vahend – sellega on hea sõita ja tulebki kasutada.”