Audaku botaanikaaia puittaimede kogust kirjutades on väga kerge laskuda lõputusse liikide üleslugemisse.
Võtame või valgerohetriibulise koorega pärnvahtra, kaks meetrit kõrge ameerika kastanipuu, üle kahemeetrise itaalia vahtra (Acer opalus), Sieboldi sarapuu, paarimeetrise heitlehise sileda iileksi (Ilex laevigata) grupi, 4-5 m kõrguse hästi edeneva tulbipuu, kolmemeetrise Paxi saare, oregoni saare, talvel viljades punerdavad Wrighti lodjapuud, kahemeetrise Morus alba ‘Tatarica’, ameerika stafülead, paarimeetrise euroopa forsüütia, jaapani juudapuulehikud, ogapaanaksid, igasugu magnooliad, trompetipuud ja valgepöögid…
Oeh, nii ei jõua õhtukski loeteluga valmis! Kui siiski lisaks mõnd tähtsamat nimetada, siis ehk suurt kivikaske, laiuvaid harilikke pööke, sammaldunud tüvekestega parukapuid, mongoolia pärna, suisa paari meetri kõrgust harilikku luudpõõsast, Eestis vist ainsaid prantsuse vahtra alamliigi turcomanicum esindajaid…
Ei, aitab. Katsun nüüd nimetada veel vaid mõne erilist tähelepanu väärivat eksoodi. Näiteks on talvelgi pilkupüüdev hambuline tamm (Quercus dentata). Aastakümnete jooksul pole selle liigi isendid seal rinnakõrgusest suuremaks suutnud sirguda. Miks ometi? On ju talved tema kodumaal Kaug-Idas Primorjes meist karmimadki. Kuid laiad-suured kuni 10 tolli pikad pruunistunud lehed, mis püsivad neil põõsastunud tammedel küljes talvelgi, teevad nad aastaringselt pilkupüüdvaks.
Audaku uhkuseks on Eesti kõige suuremad õissaared (Fraxinus ornus), kes Eestis on seni väga haruldane liik ja muidu üpris külmaõrn. Audakul on nad kunagi tagasi külmunud, ent nüüdseks kasvanud kuuemeetristeks põõsaspuude puntideks. Nad õitsevad siin vist üsna igal aastal.
Külmakindlam näikse olevat 1995. aastal istutatud euroopa humalpöök (Ostrya carpinifolia). Mõlemad liigid loovad esmaseid kooslusi lõuna pool Alpe võsastuvatel kultuurmaadel. Hiliskevadeti, kui õissaared on valgetes õisikupilvedes ja humalpöögil ripnevad kollased urvad, võib Audakul end kergesti näiteks Kirde-Itaaliasse Trieste Rivierale kujutleda…
Dendroloogiline haruldus vist igal pool väljapool kodumaad on jaapani valgepöök (Carpinus japonica). Audakul on ta sirgunud idamaiselt kaunilt laiutavaks puukeseks, kel talvelgi veel küljes mõned helepruunid, humala “käbi” meenutavad vilikonnad. Raagus ajal paelub jaapani valgepöök oma suurte rohetavate pungadega, suvel aga lehtedega. Need on pikad ja ilusa vaolise mustriga. Arvatavasti on tegu kõige dekoratiivsema valgepöögi liigiga üldse.
Eestis ammu häid tulemusi andnud, ent senini haruldane on himaalaja hortensia (Hydrangea heteromalla). Audakul on kaks isendit sirgunud nelja meetri kõrguseks puukeseks, paeludes talvel pilku oma narmendava tüvekoorega. Siiski võib arvata, et see tore külmakindel liik jääbki meil haruldaseks, sest sama külmakindel on ka aedhortensia (Hydrangea paniculata), kelle lõputud kirevaõielised sordid on asunud hullutama Eesti aednike meeli.
Lõpetuseks kolm okaspuuliiki. Hiigelelupuu (Thuja plicata) on meil siin-seal kohatav ilupuu, kuid tema tõeline ilu tuleb esile poolvarjulises metsakeskkonnas: Audaku hiigelelupuud on eriti elujõulised, punakate tüvede ja lopsakate sõnajalalike okstega.
Nad loovad suurepärase tausta Eestis võibolla ainsatele nii sihvakatele hiibapuudele (Thujopsis dolobrata). Hiibapuud on aastakümnete jooksul nii hästi kohanenud, et väljunud meil tavalisest madala põõsa staadiumist ja asunud sihvakaks puuks kasvamise teele. Praeguseks on nad üle kolme meetri kõrged. Kodumaal Jaapanis ongi hiibapuud eeskätt suured metsapuud, Euroopas kipuvad tihedateks mütakateks jääma.
Lausa uskumatut pilti pakkusid aga esmapilgul tundmatud puud. Need sihvakad, sammasja võraga okaspuud küünitasid üles kümne meetri kanti. Silt teatas: kalifornia ebaküpress (Chamaecyparis lawsoniana). Kui ilus võib ikka olla see täies elujõus ülespoole sirguv Vaikse ookeani äärest pärit puu! Neist pikim, umbes 12 m kõrge, on küllap Eesti kõige suurem kalifornia ebaküpress üldse.
