TIIT PETERSOO Siinkirjutajal lapsepõlveaegseid jõuluvana külaskäike silme ees ei ole. Küll mäletan, kui isa mängis jõuluvana neli aastat nooremale õele Tiiale ja teistele suguvõsa lastele.
Mu esimene jõuluaegne kirikukülastus käis vanal “klassikalisel” viisil, Alu talu hobureel istudes koos tädide, täditütre Aune ja küüdimees Ilmariga Kose kirikusse. Alul tehti jõuludeks alati ka õlut. See oli nn naiste õlu, mida võisid juua lapsedki. Tehti ka jõulutoite, tanguvorste, sülti ja muud…
Koolis käisin Tallinnas, kus ema mind jõululaupäevadel kirikusse kaasa võttis, enamasti Jaani või Kaarli kirikusse. Kooli läksin 1946. aastal ning meeles on, nagu olnuks tookord vähemalt esimene jõulupüha vaba päev nii koolis kui ka töökohal. Edasistel kooliaastatel algas jõulude vastu pidev vastupropaganda. Kuivõrd see mõjus, näitab fakt, et kui ma lõpuklassi jõulude ajal Jaani kirikusse läksin, ei mäleta, kas emaga koos või üksinda, oli seal ühe pingi hõivanud klassivend Aarne koos enamiku meie klassi tütarlastega.
Tartus sai esimestel jõuludel külastatud Peetri kirikut ja samas kiriku kõrval Julius Kuperjanovi hauda. Küünlaid me ei olnud varunud, kuid nendele ei olnuks mälestuskivil enam ka ruumi.
Esimesel Palade kooli tööaastal olid mul kadunud Juuli Kokla kostilisena täielikud jõulud. Teatavasti pidas Juuli nii lehma kui siga, tal olid ka kanad, palju õunapuid ja saun, kus singid suitsus – jõululaud missugune! Minu poolt oli poest toodud leib ja pudel valget viina. Juuli muidugi napsuinimene ei olnud, kuid tõstis ikkagi napsuklaasi vastu suud. Ise võtsin mõned pitsid ja aasta varem Tartus Peetri kirikust kaasa võetud laululehest jorisesin maha kõik selles olevad jõululaulud. Samal ajal tulid inimesed vana maanteed kaudu maja eest mööda kabelisse – eks “laul” kostnud nendelegi. Päev või paar hiljem oli keegi poes Juuli
käest küsinud, et kes temal jõululaupäeval toas laulnud. Juuli vastanud, et tema küll mitte midagi ei teadvat. Tema küll ei olevat midagi kuulnud. Ka Joosepil Lõppede juures korteris ja kostil olles oli jõululaud teadagi lookas. Pealegi oli August ümbruskonna tuntuim õllemeister. Kärdla haigla rahvaski tuli Augusti jõuluõlut maitsma.
Mul oli au olla aastat kaheksa ka Lauka 8klassilise kooli direktor. Ühel jõululaupäeva eelsel õhtul tulin koolimajast oma koju, õpetajate majja. Kahe maja vahelisel haljasalal ehtisid õpetajate maja väimehed, Vello Leo ja Valdo Lilp seal kasvavat kuusepuud. Kuusel olid elektriküünlad ka juba peal. Avaldasin neile tehtu eest kiitust ja soovisin, et nad küünlaid siiski “ebasobival ajal” sisse ei lülitaks. Mehed ei lausunud ei musta ei valget ja läksin tuppa. Järgmisel päeval oli mul vaja minna Kärdlasse koolidirektorite nõupidamisele. Hommikul uksest välja astunud, tervitas mind tuledesäras kuusk. Kärdla buss sõitis koolimajast mööda ja ka bussisolijaile paistis küünlasäras kuusk hästi kätte. Direktorite nõupidamine toimus haridusosakonna juhataja Helgi Kauberi kabinetis. Juhataja sõnavõtu ajal helises telefon, Kauber katkestas sõnavõtu ja võttis toru. Sain aru, et jutt käib mingist kuusest. Juhataja katkestas kõne ja pani telefonitoru hargile tagasi. Mulle jäi mulje, nagu tahtnuks ta jätkata jutuga sealt, kus teda kõne katkestas, kartes aga ka oma kooli kuuse pärast võimalikku pahandust, hakkasin endale tuhka pähe raputama: “Meie kuusel süüdati küünlad ka juba täna, kas tuleb ka pahandus?” “Teie kuusest just jutt oli!” vastas juhataja ja jätkas oma ettekannet. Ei tol päeval ega ka kunagi hiljem ta sellest kuusest minuga ei rääkinud. Tookord ei teadnud ma, et Kauber oli pärit Tori pastori perest. Nüüd, kui olen juba sirvinud Vaapo Vaheri “Hiiumaa kirjanduse lugu”, on mulle selge, miks too kuusk Helgi Kauberit tookord ei huvitanud.
Muide, haridusosakonnas jõulude pärast muret siiski tunti. Kord ei saanud ma mingi muu ürituse tõttu minna direktorite nõupidamisele. Õpetajate palgarahad pidin aga ikka ära tooma. Polgus sain kokku otse nõupidamiselt tulnud Palade 8klassilise kooli tollase direktori Ervin Norganiga. Küsisin talt käigu pealt: “Mis seal täna ka räägiti?” Vastuseks oli: “Tuletati meelde, et jõulusid ära ei unustataks.”
Kaheksa Lauka kooli direktorina töötatud aasta jooksul aga pidasime minu ja mu pere jõulusid ja sünnipäevi ikka Leida Tõnismaa maitsvate toitude ja Erich Tõnismaa õllega.
TIIT PETERSOO
