Valdek Alber Mullu jõulude eel ilmus tema teine mitteluuleraamat: “Jääminek”. Eelmisel kuul pälvis see juba Virumaa kirjandusauhinna. Läinud neljapäeval jõudis “Jääminek” koos autoriga Käinasse.
Raamatukogu katusealusesse väiksesse ruumi mahtus kohtumisele umbestäpselt paarkümmend huvilist. Mathura rääkis raamatu saamisloost, esitas kellamängu saatel sellest lõike, mis libisesid üle laulvaks luuleks.
“Jäämineku” peategelane on üksikul eraldatud maastikul elav Manivald. Mathura selgitas, et raamatu tegevuskohtade prototüübiks on peamiselt Läänemaa Kasari luhamaastikud. Seal veetis ta ise oma lapsepõlvesuved. Tekstis leiab üsna palju kohanimesid, mis päriseltki on olemas. Ent siiski ei tasu mingit geograafilist täpsust taga otsida – selles peegelduvad pigem inimese sisemised maastikud. Ja ehkki sisu kätkeb endas üksiolemise teemat, on “Jääminek” autori meelest siiski helge tunnetusega: Manivald leiab hoolimata raskustest rahulolu, leiab osaduse ümbritsevaga.
Jutu idee tuli autoril Kasari luhal Neidsaarel, mis on kõrgem maatükk ja suurvee aegu ümbritsevast eraldatud. Varemalt oli seal kaev. Ent kas ja kes seal kunagi elas…? Võib-olla oli seal kõrts? – arutles Mathura.
“Jäämineku” üks järgmisi esitlusi tuleb aprillikuus Rakveres. Seal saab näha ka Mathura pilte, muuseas lubas ta näituse tarvis ka midagi uuemat juurde joonistada. Kokkutulnute vahel tekkis väike arutelu, et tolle näituse võiks ju ükskord ka Hiiumaale üles riputada…
Muude küsimuste-vastuste seas kinnitas Mathura, et proosakatsetuste kõrval pole tal kindlasti plaani luulet reeta. Ega seda päriselt saakski. Algselt kirjutas ta üldse laulusõnu. Sestsaadik, läbi luule, on ta loomingus settinud tunnetus, et keel peaks väljendama endas kulgemist, kätkema rütmi. “Ehk on see nüüd ka proosasse kandunud,” avaldas Mathura lootust.
Siinkohal passiks ehk lõpetada väikse tekstikatkega raamatust: “Luhapind oli endiselt üleni valge, aga Manivald nägi, et vargsi sigines maastikusse uusi toone – pajuvõsade punast, lepaurbade lillat. Jää jäi iga päevaga üha enam vee alla ning kui päike loojus, paistis terve luht sinine. Kevad hingas talvele kuklasse ja nõudis juba oma, kuigi ikka veel näitas talv oma võlu ja võimu.
Või oli see veel ikka üldse talv, mida ta nüüd enda ümber nägi? Kes suutnuks määrata aastaaegade piiri? Kes suutnuks öelda, kus asus koondumise ja tärkamise vaheline joon, öelda, kus täpselt üks elu lõppes ja teine algas?”
