Teisipäeval Mängude maja jõusaali trenni tulnud Mati Kiiver avastas üllatusega, et mitte veel valmis liuväljalt oli osa lund ära lükatud ja juba lustisid sellel uisutajad.
Keegi oli sotsiaalmeedias teinud postituse, et Mängude maja juures on liuväli ja mõistagi olid kohe kohal ka uisutamishuvilised. Keegi oli lumehangedesse torganud sildid – “uisutamine omal vastutusel” ja nii ta läks.
Kiiver, kes koos oma õpilastega liuvälja ehitust veab, rääkis, et korvpalliplatsi, millele liuväli rajatakse, jõuti kasta vaid kolm korda ja jää paksus on seega vaid 3 cm. Seda on tema sõnul liiga vähe ja uisk lõikab sellisest jääst läbi ning rikub ka senitehtud töö. Liuvälja on vaja veel korduvalt kasta ja iga kastmise järel lasta sel öö otsa külmuda kuni jää paksus on 10 cm ligi. Alles siis saab sellele uisutama tulla ilma, et jää kahjustada saaks ja seda pikemalt kasutada saaks.
Mati Kiiver tõdes, et viimaste aastate pehmete talvedega on kadunud ka liuväljade rajamise oskused ja meenutas, kuidas ta viienda klassi ajal 1977. aastal Kärdla merejääl jäähokiturniiri korraldas. Õpilased ise tegid väljakud ja moodustasid neli meeskonda, Mati ise oli kohtunik, kehalise kasvatuse õpetaja abi oli vaja vaid selleks, et koostada turniiritabel.