VIRVE MAIVELI KOGU Minu isa tuli Hiiumaale koos oma kolme vennaga,
Johannese, Alberti ja Alfrediga. Lõpuks olnudki nii, et kõik vennad abiellusid Hiiumaal, võttes järjest kolmest talust naise! Nii saigi palju sugulasi, saarlasi.
Minu isa oli meremees, kes koos vennaga vedas puuhalge Orjakust Tallinna. Laeva nimi oli Dollar. Koju tulles isa riided lõhnasid imeliselt, täis värskust ja mere lõhna.
Isa külmetas ennast merel, kui venelased neil laeva käest ära võtsid ja mehed merre viskasid. Isa sai kopsupõletiku ja jäi kauaks ajaks haigeks. Merele ta enam ei saanudki. Vend Johannes oli tugevama tervisega ja paranes.
Ema tegi kodutöid, meil olid loomad. Töid oli talus palju. Minu isa aga kudus lastele kõik sokid, kindad, kampsunid, talveks pikad, paksud karupüksid.
Väike jõulupuu küpsistega riputati alati lakke, sest meil oli ainult üks tuba ja köök. Talus olid ka lambad, kelle villast tehti palju lõnga. Lõngu värviti ja kooti kangastelgedel vaipu ja ka riiet.
Õhkõrnadest heietest kedrati vokil palju villast lõnga. Isa tegi emale ise uued villakraasid oma meisterdatud
pii-masinal. Isa tegi villakraase ka teistele. Jausa külas pani isa elektri majadesse: ta oli nupukas. Isa oli ka tuletõrjeühingu liige.
Toredad olid sügispäevad, kui koos isaga käisime vähevankriga metsas seenel. Seeni oli palju, sest metsad olid niidetud. Heina tehti loomadele oma metsast.
Isa õpetas paljusid asju tegema. Isa soolas alati ise seened, liha puutünni ja terve talve oli süüa häid seeni, kastet. Koos isaga sai tehtud ka saunavihad.
Lastelt nõudis ta korda ja õppimist. Kui isa vahel Saaremaal käis, tõi alati jõuludeks pähkleid, mis olid nii suured ja maitsvad.
Isa õpetas meid ka kuduma, mida teen ka praegu, koon sokke sõduritele jõuludeks.
Lõpuks aitäh Isale õpetuste eest. Tänavu 1. aprillil möödus 102 aastat tema sünnist.
VIRVE MAIVEL
10. novembril 2021
