Tallinna kesklinnas kasvanud ja juuksuriks õppinud Maiu Aasma (60), kel polnud maal isegi sugulasi, on kaheksa Hiiumaal elatud aastaga õppinud töid, mida üks taluperenaine tegema harjunud.
Säravalt rõõmsa ja tragi olemisega Maiu tegemised on silma hakanud ka kohalikus kogukonnas. Nüüd ütleb ta, et Hiiumaal saab hakkama see, kel käed õigetpidi otsas ja kes alla ei anna.
Kuda sa, lilleke, seia, Hiiumaale said?
Maiu Aasma: Sattusin kokku Hiiumaa mehega ja kui tema ema lahkus, siis tulime siia. See, kus me praegu elame, on Valdu [Tammistu – toim] kodu. Kuigi meil oli ka mandril maja, aga kahte maja pidada ei jaksa ja oma kodu ju ei müü – nii tulimegi. Mandril oli mul pood ja kui ma Hiiumaale tulin, oli nii palju kaupa veel järel. Ostsin siis turul selle putka, kus hiljem oli lihapood ja müüsin seal tükk aega. Aga hiidlane ei võta sind omaks… Tekkis küll juba oma klientuur, aga ei tasunud ära – talvel oli ikka väga raske. Siis mõtlesin, et see talu peab ikka mu ära toitma. Paningi kõiksuguseid köögivilju maha, näiteks küüslauku viiskümmend viiekümnemeetrist vagu. Siis olid meil lambad ja kanad. Lambad olid meil ainult aasta, aga kanad päris kaua. Kui vaatamata igasugustele turvaehitistele nugise rünnakute järel üksainuke kana järgi jäi, loobusime. Ühekorra käis ka rebane ja kui mina hõikusin ja karjusin, siis tema ikka veel valis omale kana…
Kuidas linnatüdrukule see loomadega sättimine meeldis?
Mulle meeldis, aga mul on selline hale süda sees – ma ei saanud kanade juurde lauta minna, kui ma neile midagi ei viinud. Võtsin neid nagu lemmikloomi ja kui kellegagi midagi juhtus, siis kurvastasin. Mõistusega muidugi saad aru, aga alguses oli isegi tegu, et oma kana mune süüa.
Mõnda aega tagasi tekkis Hiiumaale taluturg, siis poelettidele Serva sahvri tooted ja kõige selle taga ikka sina. Kas need ideed tulid oma teed otsides?
Taluturu mõte tuli ma isegi ei tea kust, aga neid on ju mujal maailmas hästi palju. Alguses oli isegi üllatav, et kui ma sobivat kohta otsima ja neid asju uurima hakkasin, oli nii pooldajaid kui vastaseid. Olen nüüd paar korda Leisi taluturul käinud ja seal on see niisugune nagu üks taluturg peab olema. Tuleb memmeke jalgrattaga või käruga, on need mõned asjad tal seal kärus ja tuleb müüb ise need maha. Mõte on, et igaüks ise tuleks ja tekkiks ka niisugune vahetusevärk, mitte et antakse oma kaup müüki – see ei ole klassikalises mõttes taluturg.
Taluturu avamise eest said 2014. aastal tunnustuse. Mis sellest nüüd on saanud?
Turg ei läinud käima nii nagu lootsin, sest sellist rahvast, kes oleks ise oma asju müünud, ei tulnud ja olin otsustanud, et ma ei tee enam. Kui mulle tehti ettepanek kolida turg vallamaja juurest Kõrgessaarde, olin algul vastu. Aga kuna see ruum Viskoosas – Pentagon – mulle hästi meeldis, jäin nõusse. Tänavusel aastal aga juhtus mul põlvega õnnetus ja käisin karkudega, nii et ma väga ise ei saanud sellega tegeleda, aga teised toimetavad seal edasi. [Viskoosa turg on avatud 22. ja 23. detsembril kella 12–15ni ja pakutakse pühadetoite – toim]. Siis sain Tormi Konsumisse tööle ja ei olnudki võimalik kahte asja korraga teha.
Miks just Serva sahver?
Serva sahver on sellepärast, et meil on Serva talu. Asi hakkas marineeritud küüslaukudest, mida ma tegin taluturule müügiks. Otsisin midagi, mida letile panna ja see küüslauk sai väga popiks. Siis tuli maasikasiirup, mustikaid on metsas ja tuli mustikamoos ja siis tuli hapukapsas. Esimesel aastal läks hapukapsas väga hästi. Algul pakkusin Facebookis ja siis varsti sain Konsumitesse. Nüüd on see juba neljandat aastat siin müügil ja hakkan tegema tööd selleks, et see ka mandrile müügile jõuaks. Alguses tegin käsiriiviga, siis ostsime ühe suure elektrilise riivi, aga see tegi nii jämedat kapsast, et praegu teen jälle käsitsi.
Hiljuti käisid koolitusel ja nüüd on sahvririiulitel juba uued hoidised, millised?
Haapsalu kutsehariduskeskus selle koolituse korraldas, Kärdla kooli õppeköögis. Kaire Raba oli koolitaja, hästi armas ja meeldiv inimene, ja hästi vahva grupp sattus kokku. Põnevaid asju tegime ja mul kohe väga lõi silma särama see koolitus. Õppisime tegema supipõhjasid, vürtsmoose ja salateid. Magusat ka. Ja peale seda koolitust on mul päris mitu uut asja Tormi Konsumis müügil: sibulamoos pohladega, vürtsmoos ulukilihale ja ahjupeedisalat lambalihale. Need on huvitavad kooslused, näiteks vürtsmoosis on kirsid, paprika, tomat, sibul, küüslauk, pluss maitseained. Rahvale meeldib, ükskord käisin Kärdla turul müümas ja kõik osteti ära.
Kas kasvatad tooraine ise?
Ei kasvata enam ise midagi, ostan kokku. Tahan nüüd paari inimesega rääkida, et nad mulle rohkem köögivilju kasvataksid. Siis saaksin rohkem teha soolaseid salateid ja supipõhjasid. Neid meeldib mulle rohkem teha kui magusaid moose.
Kas neid ikka ostetakse, need ju kallimad kui masstoodang?
Ostavad kindlasti nooremad, need öko-mökomad, vanemad teevad ehk ise. Käisin oma kaubaga Tallinnas ja seal läks see väga hästi. Nüüd telliti ja panen teele kingikotid, milles neli Serva sahvri hoidist sees.
Kas huvi söögitegemise vastu on kodust pärit?
Lapsena mul seda huvi ei olnud – mul oli selline ema, kes kõik ette-taha ära tegi ja ega ma mehele minnes ei osanud eriti midagi. Ma ei tea, miks ta nii tegi. Isa tegi mul hästi huvitavalt süüa ja kui kunagi need kooperatiivid hakkasid, siis ta suitsutas kanu ja liha ja tegi ise vorsti. Kahjuks ei osanud ma talt õigel ajal retsepte küsida.
Miks sa neid asju teed?
Midagi peab ju tegema. Ma teen käsitööd ka. Õppisin Hiiumaal ketrama ja tegin koeravillaga kudumeid. Enam ei ketra – mingi etapp sai läbi. Ma ei olnud oma käsitööga rahul. Käisin Tallinnas oma klassiõe lõngapoes tema töid vaatamas – ta on kunagi ARSis kunstnikele kudunud – ja siis oli mul sihuke tunne, et ma ei oskagi vardaid käes hoida. Ma isegi ei tea, millest see tuleb, et ma kogu aeg uusi asju katsetan. Olen vist mingi rahutu hing ja pean kogu aeg midagi sehkendama. Ma ei oska paigal istuda.
Kuidas sa tunned, kas hiidlased on sind omaks võtnud?
Hiidlased kindlasti ei ole mind omaks võtnud ehkki teatud seltskond on võtnud. Teatud seltskonna jaoks jääd ikka võõraks, aga on ka selliseid, kellega suhtled ja tunned sellest rõõmu. Mõne puhul aga näed, et see väike hing on nii õelust täis. Eks selliseid ole ka teiste rahvaste hulgas. Ja ma ise olen selline inimene, et ega ma ei lase ennast nurka jätta. Hiiumaal ma ennast halvasti ei tunne, siin on väga turvaline ja rahulik. Ega siin kerge ei ole, et toime tulla peavad käed õigetpidi otsas olema ja alla ei tohi anda.
