Mis jääb lõppevast aastast kõige eredamalt meelde?
Maavanem Riho Rahuoja: Lõppevast aastast jääb kõige eredamalt meelde kõik parvlaevaliiklusega seonduv ja teisele kohale paneksin haldusreformi teema. Terve see aasta on nende kahe teema tähe all möödunudki. Parvlaevaliikluses algas see juba eelmisest aastast – meie jaoks oli tõeline šokk parvlaeva Hiiumaa äraviimine meie liinilt. Olime täiesti kindlad, et leping meid kaitseb, aga tuli välja, et lepingupooled arvavad teisiti ja võtsid ette seda ilma meie teadmata muuta ja sealt algas meie keerulisem elu. Kaotasime teenuse kvaliteedis kõvasti ja kõige suurem mure oli, kuidas see suvi üle elada. Selle nimel pingutasime väga palju, et saavutada vähegi mõistlikud üleveomahud. Kära oli palju, aga kui me sügisel tulemust vaatasime, siis veomahud suutsime enam-vähem säilitada. Praamidelt mahajäämine suurenes küll väga palju, kuid reisijate ja sõiduautode ülevedu jäid täpselt eelmise aasta mahtudesse. Selle aasta jooksul jõudsin ma vähemalt neli korda mõelda, et enam hullemaks ei saa minna, aga no ikka sai. Oktoober oli meile kõigile väga suur katsumus, aga saime ka õppetunni, mille võiksime endale tallele panna. Meie ettevõtjad peaksid oma parvlaevaliiklusest tekkinud kahjud või lisakulud kohe kokku arvutama. Seda selleks, et otsustajatel oleks rohkem julgust rahalisi otsuseid vastu võtta. Näiteks on parvlaevaliini operaatori jaoks suur asi, kui ta peab tegema 40 000 eurot lisakulu, aga kui ta teab, et seda kulu tegemata saab Hiiumaa majandus kahju 100 000 või 200 000 eurot, teeb ta selle otsuse kiiremini ja julgemalt. See puudutab niisuguseid otsuseid nagu Rukki kanali puhastamine või lisalaevade rentimine. Mõlemaga me jäime ju hiljaks. Oleks võinud laid-tüüpi parvlaevad juba varem liinile tuua, kanali põhja oleks juba ammu võinud ära siluda. Need asjad oleks võinud juba varem ära teha, aga vedajal oleks vaja julgustuseks seda rahanumbrit, mis on Hiiumaa kahjud. Saan aru, et sellist rahalist otsust on raske teha olukorras, kus sa ei tea, mis toimub kahe päeva pärast. Panedki selle 40 000 või 50 000 eurot hakkama ja vesi tuleb järgmine päev tagasi ja siis näidatakse sulle näpuga, et näed, kus loll, tegid sellise kulu. Sellistes olukordades on tähtis, et need otsused tuleksid hästi kiiresti. Parvlaevaliikluse lõpetuseks ütleksin – lõpp hea, kõik hea. Aasta lõpp tuli meile väga hästi, Leiger vastas ootustele. Olen ise sõitnud mitu korda juba ja meeldib, enamusele meeldib.
Mis sel aastal valmistas rõõmu isiklikus elus?
RR: Pereelu, lapsed ja lapselapsed – kõik see. Loomulikult valmistab rõõmu, et noorem tütar Riinu lõpetas residentuuri ja sai päris doktorikraadi kätte ja töötab arstina, lõualuukirurgina. Ka tema kui harrastussportlase saavutus oli meie jaoks meeldiv üllatus. Hästi noore ja oma väljaõpetatud hobuse omanikena me ei lootnud nii head tulemust suurvõistluselt – seda suurem meie rõõm oli. Vanema tütre pere on Hiiumaale Pühalepa valla Puliste külla suvekodu rajanud. Ka lastelastel läheb hästi, nad on üsna suured juba, üks kümne-, teine kaheksaaastane.
Kes Sinu arvates oli sel aastal Hiiumaa mõjukaim naine, kelle otsustest ja tegudest sõltus päris palju ehk kes on naissoost aasta hiidlane?
RR: Kultuurivaldkonnas on üle aastate ja kogu aeg loomulikult Helgi Põllo hästi mõjukas olnud. Tema sõna maksab ja teda kuulatakse. Kui vaadata aasta teo kontekstis, siis ma arvan, et Järvi Lipasti on hiidlaste meelsust ja meeleolu ja identiteedi kasvu kõige enam mõjutanud oma “Hiiu keele raamanduga”.
Kes oli mõjukaim mees sel aastal?
RR: Mulle väga meeldib üks tegu, mille taga on üks Hiiumaa mees – see on Tiit Leito ja Soera kivimitemaja valmimine. Leito on kindlasti olnud sel aastal väljapaistval kohal ja teinud asju, millel on käegakatsutav ja kaugeleulatuv mõju.
Kui oleks Sinu otsustada, kas Hiiu maavalitsuse kaotaksid ära või jätaksid alles?
RR: Kui Hiiumaa vallad suudaksid kokku leppida ühe omavalitsuse, siis kuskil 80 protsenti maavalitsuse ülesannetest saaks sellele üle anda. Nii et ühe omavalitsuse puhul oleks vastus pigem “jah”. Mis puudutab ülejäänud 20 protsenti, mis seotud järelvalvega ja riiklike teenuste järjepidevusega, siis seda võib erineval moel lahendada. Järelevalvet vald ise teha ei saa, küll võib ülesaareline omavalitsus korraldada riiklikke teenuseid. Pigem jah, maavalitsuse roll läheb väga marginaalseks sel juhul, kui Hiiumaal on üks omavalitsus. Oleme maavanematega väga palju arutanud võimalikku regionaalpoliitilist tulevikku ja oma visiooni välja pakkunud. Naabersaare maavanema Kaido Kaasikuga käisime välja idee, et Eestis võiks olla saarte regioon, kus koos võiksid olla Hiiumaa, Saaremaa, Muhumaa ja Vormsi. Selle peale jäi Läänemaa väga kurvaks ja leidsime, et võiksime ka Läänemaa kampa võtta, kuna me oleme logistiliselt väga seotud – saarte jaoks olulised sadamad paiknevad seal. Ja ma olen täiesti vastu sellisele regionaaljaotusele, kus tekiks neli regiooni ja Hiiumaa-Saaremaa-Pärnumaa oleksid koos. Me oleme püüdnud Pärnu maakonnaga koostööd teha eelkõige turismivaldkonnas, aga Pärnumaa on ise nii suur dominant, et teda väga need saared ei huvita ja neil on pidevalt iseendaga nii palju tegemist ja teised probleemid. Kui me hakkaks koos regionaalseid strateegiaid tegema, siis need lihtsalt ei haakuks. Sellepärast on mu sügav veendumus, et kui me peaksime maavalitsuste asemel tegema regioone, siis Eestis võiks tekkida kuus regiooni, kus saared saaks koos olla, või ei peaks neid tekkima üldse. Kui aga tekkib neli regiooni, siis oleks meie jaoks parem kui terve Eesti oleks üks regioon.
Kas Hiiumaa maakonna staatuse kaotus on kaotus?
Ma ei tea, kas see on sõnademäng või on sel ka sisu, aga maakonnad ei kao kuhugi, kaovad ainult maavalitsused kui institutsioonid. Maakond kui geograafiline mõiste jääb kasutusele. Maakonnakeskustesse peaks tulema riigimaja, kuhu koondatakse kõik riigiasutused.
Millised Eesti elu arengud, muutused, protsessid mõjutasid ka Hiiumaa elu?
RR: Kõige rohkem haldusreformi seaduse vastuvõtmine – see puudutab väga otseselt Hiiumaa elu. Riigikogu on selle vastu võtnud, riigikohus tunnistanud põhiseaduspäraseks ning see jätab Hiiumaale väga vähe võimalusi alles. Sõltumata sellest, millise tee me valime reformi tegemiseks, tulemus on ette teada – üks omavalitsus. Valitsuse vahetus andis küll lootust neile, kes arvasid, et Hiiumaale võiks jääda rohkem kui üks omavalitsus. Lootus tihtipeale sureb viimasena, aga praegu siiski kõik märgid näitavad, et ühel või teisel moel saab siin aastaks 2018 olema üks omavalitsus.
Mida tegi valesti Su koduerakond, Reformierakond, et jäite ilma nii presidendikohast kui kohast valitsuses?
RR: Reformierakonna kõige suurem probleem oli, et otsuseid ei langetatud piisavalt kiiresti. Niipalju kui ma erakonna juhtidega rääkisin, siis neil ei olnudki väga suurt soovi saada oma kandidaati presidendi kohale. Pigem oli kõhklus ja arvamus, et president võiks kuskilt mujalt tulla. Minu hinnangul olid Reformierakonnal väga tugevad presidendikandidaadid Siim Kallas ja Marina Kaljurand. Arvan, et oleksime augusti algul pidanud tegema valiku, millise kandidaadi taha erakond läheb. See, et seda ei tehtud, oli suur viga ja see oli kahjuks ka minu hea tuttava Marina jaoks pettumus. Valitsusest kõrvalejäämist ei oska ma väga kommenteerida, aga võib-olla ka otsiti liialt kompromisse. See, et koalitsiooni tervis on halb, paistis igalt poolt läbi. Viga oli see, et usuti, et sellele koalitsioonile ei ole alternatiivi ja sellepärast ei võetud ka midagi kardinaalset ette. Minul endal oli juba päris pikka aega kurb ja halb seda vaadata, mis koalitsioonis toimus ja mina peaministri asemel oleks teinud teistsuguseid otsuseid.
Maavanemana käid kohut MTÜga Hiiu Tuul ja samas oli see ühing üks aasta vabaühenduse nominente, keda Sa tunnustasid. Kas selle ühingu tegevuses on ka midagi, mis lugupidamist pälvib?
RR: Kõikidel inimestel on õigus oma arvamus välja öelda ja oma õiguste eest võidelda. Selles vaidluses olen ma maavanema rollis, kus vabariigi valitsus on pannud mulle kohustuse teha ära üks planeering, mille ma oma parema teadmise ja teadlaste-ekspertide kaasabil olen ka teinud. Kui keegi arvab teisti, siis loomulikult on see nende õigus. Mina usun Eestit kui õigusriiki ja mu varasemas töös on tulnud väga palju toetuda just kohtute praktikale. Sotsiaalvaldkonnas oli meil väga palju vaidlusi, kus seadus ei suutnud kõiki nüansse reguleerida ja ikka otsiti kohtult abi. Kohus tegi oma otsuse, tõlgendas seadust või tegi spetsiaalse kaasuse, mille järgi sai hiljem joonduda. Mul ei ole midagi selle vastu kui mingid oma huvisid kaitsvad organisatsioonid panevad minu töö kohtus proovile, et kas see peab vett, kas see on pädevalt tehtud, kas see on tehtud kõiki õigusakte silmas pidades. Kui see nii on, on hästi, kui see nii ei ole, mina olen valmis ka kohtu otsuseid täitma. Ja kui kohus ütleb mulle, et ma pean planeeringus midagi teistmoodi tegema või selle tühistama, siis ma seda täidan.
Ma ei mäleta varasemast ühtegi MTÜd, mis oleks oma sihtgrupi huvisid nii jõuliselt kaitsnud, et võtab ette kohtutee, MTÜ Hiiu Tuul seda tegi.
RR: Iga MTÜ puhul sõltub väga palju selle juhtidest. Kuna Hiiu Tuule eesotsas on Inge Talts, kes on tulihingeline ja hästi aktiivne väga mitmes valdkonnas, siis tal lihtsalt jätkub energiat mitmele poole. Tunnustada võiksin seda ühingut selle eest, et nad on sundinud ka meid oma tööd oluliselt korrektsemalt tegema, kõik oma põhjendused läbi vaatama. Meie tähelepanu on juhitud väga paljudele juriidilistele nüanssidele, mida me oleme kohendanud ja parandanud. Nii et kõik see suur surve teeb ka meie töö kvaliteetsemaks. Kui ma nüüd seda esimese astme kohtuvaidlust olen jälginud, siis mul on võib olla kahju sellest, et see läheb Hiiu Tuulele päris kulukaks. Ma ise arvan, et neid vahendeid oleks kindlasti saanud kasutada kuidagi efektiivsemalt. Sellepärast, et ka kohus ütleb, et maakonnaplaneering on väga strateegiline dokument, kus on raske leida neid kohti, mis inimese subjektiivseid õigusi rikuks. Arengudokumendina loob see võimalusi, aga ei realiseeri veel mitte midagi. Võimalikud realisatsioonid tuleksid järgmistes etappides, kuhu minu meelest võiks rohkem seda energiat panustada, et tulemus parem saaks.
Pühalepa valla ja Emmaste valla juhtide vastumeelsus ühinemise suhtes on teada ja Sa oled oma seisukoha selle suhtes öelnud. Kas selles jäärapäisuses on ka midagi, millest lõppkokkuvõttes võiks mingit tulu tõusta?
RR: Seda on päris keeruline öelda. Ma olen ka varem öelnud, et riigikogu on haldusreformi seaduse vastu võtnud, riigikohus on selle tunnistanud põhiseaduspäraseks ja meie valik on seaduse järgi üks Hiiumaa omavalitsus. Ma ei pea õigeks, et mitmed poliitikud jätavad veel nagu mingi tagaukse lahti ja ütlevad, et äkki see ei ole ikkagi ainukene võimalus ja sellega kütavad üles inimeste, võib olla ka Emmaste vallajuhtide ja Pühalepa vallajuhtide asjatuid ootusi ja lootusi. Minu meelest on see äärmiselt ebaõiglane. Loomulikult me võime jonni pärast lõpuni minna ja suure tõenäosusega me oma suhete virrvarris oleme jõudnud sinnamaani, kus nii Emmaste vallajuhtidel kui Pühalepa vallajuhtidel on hästi keeruline öelda – olgu, nüüd on vastupanu läbi ja nüüd me tuleme teie paati. Kohtumisel riigihaldusministri Mihhail Korbiga kinnitas minister kõikide ees üle, et see, mis ta mulle kohtumisel Rakveres ütles, on tema seisukoht – ta näeb Hiiumaad ühtse omavalitsusena, aga ta ei saa ka võtta ära kahelt omavalitsuselt seadusest tulenevat õigust oma seisukohti kaitsta. Mis tähendab seda, et enne 15. veebruari teeb vabariigi valitsus Pühalepa vallale ja Emmaste vallale ettepaneku liituda Hiiumaa vallaga. Sellega tekib neil võimalus põhjendada, miks nad ei taha liituda ja nad peaksid ära tõestama, et ilma liitumata suudavad nad paremini tagada ja kaitsta oma elanike huvi kui liitudes.
Kas see, et nende kahe valla vastuseis viis ühinemislepinguni Hiiu valla ja Käina valla, on positiivne?
RR: See oli muidugi mõeldud palju positiivsemalt. Ma ei ole ise istunud läbirääkimistelaua taga ja ma ei ole meelega sinna tahtnudki minna. Olen osalenud Lääne-Eesti piirkondliku komisjoni töös, mis kogu aeg analüüsib neid võimalikke läbirääkimisi ja annab oma soovitused. Olen panustanud selle komisjoni töösse ja niipalju kui olen aru saanud omavalitsusjuhtidega rääkides, tõukas Käina valda Hiiu valla poole pöörduma eelkõige see, et Pühalepa vald suhtus kolmepoolsetesse läbirääkimistesse väga leigelt. Rääkisin ka eksperdi Kersten Kattaiga, kes läbirääkimistel kohal käis ja tema ütles, et Pühalepa esindajad ei tulnud mitmel korral üldse kohalegi, ka ühtegi ettepanekut ei teinud. Kuna ajasurve oli nii suur, siis Käina vald otsustas, et kui Pühalepa vald viimasel hetkel nii-öelda hüppab alt ära, siis nad jäävad ajahätta. Käina vald ja Hiiu vald on küll valmis ühinema, kuid olgem ausad, sellist valda nagu nende kahe valla kooslus Hiiumaale väga vaja ei ole. See ei ole normaalne vald kui Emmaste ja Pühalepa kõrvale jäävad. Käina valla suur lootus oli, et nad ikka ehk nõtkuvad ja tulevad ka kampa, eriti arvestades seda, et läbirääkimistel võeti aluseks nende endi poolt kokku lepitu. Jah, me võime vaadata positiivseid ja negatiivseid külgi, aga kokkuvõttes ma ei näe selles midagi positiivset. Sellepärast, et oma elanike huve saad sa ikkagi kaitsta laua taga läbi rääkides. Kui nüüd ütlevad Emmaste vallajuhid või Pühalepa vallajuhid, et näed see leping tuli nüüd niisugune ja meie elanike huvid ei ole kaitstud, siis seda kõike oleks tulnud seal laua taga rääkida ja neid huve kaitsta. Pakuti ju välja osavaldade süsteem, mis oleks võinud kõik need hirmud maha võtta. Mulle tundub, et meil on nagu see “telefonimängu” kommunikatsioon halvavõitu. Võib olla me ise oletame liiga palju järgi küsimata või oma arvamust välja ütlemata ja väga palju paneme rõhku mitte sellele, kuhu me tahame jõuda, vaid sellele, kes mida ütles ja kuidas ütles. Ta ütles nii, ja vat see mulle ei sobi! – ja sellest lähtuvalt ma sinuga enam ei mängi! Ei ole küll ilus nii öelda, aga vahel tundub, et mõne jaoks on oma mätas nii suur, et sealt tagant maailm välja ei paista.
Mis on Hiiumaa aasta tegu 2016?
RR: Ma vist annaks selle twelve points ikka Leigrile ära. Aastat ta väga palju mõjutada ei suutnud, aga aasta lõpule pani ikka väga vinge punkti. Me võiks aasta tegijaks valida ka Saaremaa, kus silmagi pilgutamata pandi üksteist omavalitsust kokku ilma igasuguste osavaldadeta ja ühe valimisringkonnaga. Meil jääb mõelda, kas nad on nii targad või nii lollid. Kusjuures ma ministri käest küsisin, et näed, me oleks ka võinud oma naabritest saarlastest head eeskuju võtta – et vaata kui hästi nemad tegid. Sellepeale Korb ütles, et elame-näeme. Nii et ta ei olnud nagu väga veendunud. Korbiga me muidugi rääkisime – ja ma tean, et Keskerakond ongi sundliitmise vastane olnud kogu aeg, sotsid olid ka, aga on meelt muutnud – aga Korb ütles, et kuna koalitsioonis kokku lepiti, et haldusreformi seadust järgitakse ja seda muutmisteks ei avata, siis tema regionaalhaldusministrina viib selle loomulikul läbi.
Küsis HARDA ROOSNA
