Oh, Jürgen, sinu kauneid suuri silmi olen ikka imetlenud
nii su kinnisurutud kui ka paotatud huulte kohal.
Nende mehelike õhukeste huulte kohal
ja selle trimmis keha kohal.
Oh, Jürgen, ära nüüd jumala eest kaaguta, ole parem vait.
Ole lihtsalt vait ja lase ma imetlen su kauneid suuri silmi.
Ja kõik muu ei ole ju üldse oluline.
Pohhui see Eesti rahandus, kui sul on sellised silmad.
Teeme ikka Kreekale kingitusi, sinu naeratuse pärast alati, Jürgen.
Teeme kopsakaid sõbrakingitusi kasvõi tervele Euroopa Liidule.
Las see eestlane käib jala.
Milleks talle need tänavad ja koolid ja lasteaiad ja päästeametid ja meditsiiniõed.
Häh, seitsesada aastat saadi jumala muidu peeruvalgel istudes kõigega hakkama. On ju?
Mingeid teid polnud, elektrit polnud, keegi ei virisenud. On ju?
Oh Jürgen, mu Jürgen, keegi ei mõista sind.
Mina tahaks ka sulle sinu enda mõttega kosja tulla, Jürgen.
Las see maksuvaba miinimum jääb, peaasi, et midagi muud tõuseb.
Peaasi, et see, mis on päriselt oluline, muudkui tõuseb ja tõuseb nende kaunite silmade all.
Jah, ma tean, sa oled nii erakordselt noor ja eks sa muidugi lihtsustad ja sinu ilusalt muskliliselt kehalt arusaamist ja keerukaid sõnastusi nõuda ongi erakordselt kohatu. Eks ju?
Ja milleks seda heaolu ikka kõigile vaja.
See on tõesti arusaamatu. Heaolu tagamine kõigile ON arusaamatu.
Ja ma ütleks ühe asja, mis on hästi ka väljaspool valitsust.
Tegelikult tasuta ühistranspordiga on tõesti läinud ootamatult hästi.
Päris siiralt, mina ka ei uskunud, et sellest jamast tuleb midagi sellist.
Ah, Jürgen! Mina küll ei tea, kuidas keegi teine suudaks sinu tööga hakkama saada.
Ei, ei! Keegi teine ei suudaks sinu tööga hakkama saada.
Muidugi, anna mustmiljon eurot Kreekale ja tagatipuks ka mind.
Sinu nimel rõõmuga lähen, oo Jürgen!
Nende kaunite silmade pärast.
BIRK ROHELEND
Üles kirjutatud autori ettekandes Ave Vita!s
Autori märkus ettelugemisel: Luuletus koosneb peamiselt Jürgen Ligi pöördumistest meile.
