Sel novembripäeval sõitsin Keilasse eesmärgiga üle kaeda võimas Liivaaugu tamm. Astusin rongist maha, ent ei jõudnud kuigi palju kõndida, kui silma jäi midagi erilist…
Seal Jõe tänaval vohas lopsakas luuderohi, tõustes kahel kaseharul vähemalt 5 meetri kõrgusele. Ja tema laiutavatele okstele jagus nii nuppe, õisi kui väikesi viljaalgeid. Säärased vaated on mulle algselt mällu sööbinud eelmise sajandi lõpust Kuressaarest. Siis eristus sealne mahe merekliima mandrist tuntavalt, mille parimaks tõestuseks olid puid ja majaseinu katvad luuderohud. Viimased talved aga on olnud kõikjal pehmed ja nii on luuderohud pääsenud kõrgemale ronima lisaks meie saartele ka Mandri-Eestis.
Pildistasin parajasti üle aia neid toredusi, kui nurga tagant ilmus perenaine. Ja kohe, et teil on ju sealt sedasi halb, tulge ikka sissepoole, saate paremini pildistada. Muidugi kasutasin juhust. Perenaine rääkis, et see luuderohi ongi Saaremaalt toodud, vähemalt paarkümmend aastat siin olnud. Kahjuks külmus ta pidevalt tagasi ja alles nüüd lõpuks on saanud nõnda suureks kasvada. Tõdesin, et just täpselt kui Kesk-Hiiumaalgi – alles viimane kümnend on päästnud ka minu koduaia luuderohud kõrgustesse ja õitsema.
Jutu käigus märkasin üle tänava kuusetüvel veelgi vägevamat luuderohtu, vast 8 meetrini tõusvat, samuti tüvest eemale sirutuvate õieokstega. Kust naabrinaine aga enda luuderohu saanud, seda siinse liaani omanik öelda ei osanud. Selle asemel kutsus hoopis maja taha kreeka pähklipuud kaema. Jah, too on kunagistest karmtalvedest tüve katvate kahjustustega, ent ikka elus ja annab korralikult saaki. Perenaine tõi mulle toast mõned pähklid ja mõõdulindi. Sain tüve rinnasümbermõõduks 163 cm. Puul on kõrgust 8 meetri ligi ja vanust neli aastakümmet. Kasvama pandud suvalisest poest ostetud pähklist.
Hiljem tagasi Tallinnas, põikasin Tondi peatusest minnes Rähni tänava kaudu ja vahi: korralik puukujuline jugapuu ühes aias. Mis veel põnevam: teises hoovis luuderohu põõsas. Justnagu soojemate maade reisidel vahel nähtud, oli ka siin tugipuu maha vajumisel luuderohi muutumas iseseisvaks põõsaks.
Jaa, need Kristiine aiad peidavad endas küllap nii mõndagi põnevat. Muuseas lausa väljas talvituvat palmi. Kuid selle harulduseni jõudsin ma nädal hiljem.
