Bornholmi lõunarannikule suubuv Læsaa jõgi on vähegi geoloogiast huvitatule tõeline maiuspala. Siinseil kaldail paljanduvad pankadena mitmesugused Ordoviitsiumi ja Kambriumi ajastu kivimid, leidub isegi juga.
Paraku ei vedanud meil ilmaga mitte üks teps. Ülitihe rõske udu moondus vihmaks just siis, kui viimaks jõudsime Læsaa jõe orgu. Siin algab hobukarjamaa ja siit kulgeb looduse õpperada, varustatud teaberohkete tahvlitega. Tahtnuks nii väga kogu selle raja läbi käia. Liiatigi tuli imelik, natuke nostalgiline Kuramaa tunne peale. Seal sai aastate eest sarnaste jõekeste kaldail kivimeid taga otsitud – Devoni liiva- ja lubjakividest Juura söeni. Kuid säärast panka kui siin, ei jäänud kusagil ette.
Umbes Nuutri mõõtu jõeke silises ja sulises nobedalt kivises sängis, vastaskaldal kerkimas oma 8 meetrit kõrge pank. Alusel koosneb see siledast liivakivist, et siis järgneks sakiline-kihiline savikiltade sein. Need on settinud Ordoviitsiumi ajastul, umbkaudu 450 miljoni aasta eest ja sisaldavat rikkalikult koloonialiste mereloomade, graptoliitide kivistisi. Õngitsesin veest paar mustjat kivitahvlikest, ent nii koba peale graptoliidiõnn siiski ei naeratanud.
Poolel panga kõrgusel kulgeb heledam kivimikiht. See on bentoniit, moodustunud vulkaanilisest tuhast. Vulkaanidevöönd asus arvatavasti praeguse Norra ranniku alal, kus põrkusid kokku Euroopa ja Ameerika laam. Huvitav, et see tuhk ka nii kaugele jõudis?
Tore oli see koht. Iselaadsed sünkjad mustjad kihilised kaljud, peal luuderohupahmakad, pooppuud ja saarepuud. Siinpool kallast kasvas viirpuid ja paarimeetrine igihaljas iileks. Tore olnuks pingil istuda, kuulata veesulinat ja vaadelda ümbrust ent vastik sadu tilkus järelejätmatult.
Jätsime kompsud pingile ja kõndisime pisut edasi. Jõudsime pisikese lemlelise tiigisilma juurde, mille servas paljastub väikesi lubjakivinukke. Omamoodi tume näis see paas. Siinne tiigike on tekkinud kunagise kivimurdmise käigus. Tahvel teavitas, et tegu on 480 miljoni aasta vanuse Komstadi lubjakiviga; et toona, ürgammu tõi jääaja hoovuste muutus kohale toitaineterikka külma vee ja rannaaladel settis lubi. Bornholm asus siis lõuna pool ekvaatorit, 30ndal laiuskraadil.
Kindlasti oleks edasisel jõeoru matkal veel palju huvitavat näinud ja teada saanud, kuid vihm ei mõelnudki lakata ja ega hämaruse saabuminegi teab mis kaugel olnud.
Tulime tagasi maanteele ning siiasamma puude alla tuli hommikust saadik kaltsmärg telk üles lüüa. Telgi põhja alla noppisime mägivahtralehti. Selline siis oligi me viimane Bornholmi õhtu. Vihmast krabisevas telgis lambivalgel konutades.
—- Järgmisel hommikul oli vihm lakanud. Silmusklev ojake sulises, linnud sidistasid, orumetsa ilmestamas luuderohused puud, sealhulgas suured maguskirsid.
Tõusnud üles Klintebakkeni graniitvallile, paistis täna siit lõunakaares meri. Olime settekivimite Bornholmilt jõudnud taas graniitide-gneisside poolele.
Edasi läks kõik kiiresti. Buss vuras Rønnesse. Järjekordselt hakkas sadama. Jõudsime üsna viimasel hetkel laevale ja juba oli Bornholm kadunud halli hägusse.
Jälle Rootsis. Vihmane Ystadi linn. Üks buss tulvas laevalt tulnud rahvast täis. Õnneks mahtusime teise peale. Vaatasin aknast möödalibisevaid uuemaaegsete kortermajade rivisid ja püüdsin meenutada, kas Bornholmil üldse oligi sääraseid korrusmaju? Silma justkui ei hakanud.
Läbi Skåne. Viidad näitasid Köpenhamni – rootsi keeles. Üle Sundi silla. Taanile kuuluv tehissaar ja tunnelisse sukeldumine. Kui taas päevavalgele jõudsime, kribasin päevikusse: “Hea on Rootsist ära uuesti hygge Taani saada.” Miskipärast tundus siis ja tundub nüüdki Taani kuidagi sümpaatsem. Mine sa tea, miks õigupoolest, aga ega tundeid peagi seletama.