Külas Kõrgessaare päevakeskuses

Märtsis tähistas Kõrges­saare Päevakeskuse pere koos Vigala eakate rühmaga naiste­päeva. Kohalik transport alustas rahva kogumisringi Kiiverast päevakeskuse poole. Kohtumise olid päevaplaani võtnud isegi maavanem Riho Rahuoja, vallavanem Reili Rand ja volikogu esimees Jüri Ojasoo.
Kuna sotsiaaltööl on palju naisi, lisas juhtide kohalolek naistepäevale rõõmu, meele­olu, naiste rolli mõistmist. Kena, kui koostöös suudetakse halli argipäeva rõõmsamaid värve tuua.
Kahe rühma liikme jaoks oli sõit Hiiumaale esmakordne, kuid võib öelda, et Vigalal on saarega tugevad sidemed ja seosed. Olgu nimetatud sõitjate poolel hiidlasest bussijuht Kusta Mürgimäe ja vastu­võtjate poolel Tõnis Ülemaantee, kes esimesena Hiiumaal juba aastal 1998 pärjati edukaks sotsiaal­töötajaks. Tõnise
energiat võis vastuvõtul ainult imetleda, küll külalisi tervitamas ja esinejaid tänamas, ise esinemas: stripparipoisilt riideid lennutamas, küll meele­olu loomas, maja tutvustamas.
Ka päevakeskuse lähedal paiknev Lauka kool andis naistepäevale ilusa värvingu meile nii vajalikest traditsioonidest-tähtpäevadest, küll ka tähelepanust, mis on igapäeva­kultuuri üks osa ning mis saab alguse kodunt, jätkub koolis, toimib  edaspidises elus. Tundub, et Hiiumaal osatakse teineteist märgata ja kokku hoida.
Vigala rühma kõige vanemalt liikmelt Aino Reemannilt, kelle tütar Anne Reemann on näitleja, jäid Hiiumaale kõlama mitmed viisid, üks neist on Jausas sündinud Paul Tammeveski lugu “Üksainus õis” aastast 1931. Muuseumis mängis Aino viimase loona Valgre “Peagi saabun tagasi su juurde”.
Hiiumaa igatsus hakkab juba uuesti põue pugema. Tore on mõelda, et vastastikune kohtumine oli igati vajalik. Vigala inimestele riputati kaela puitmedalid “Tere tulemast Hiiumaale”. Meie saime üle anda Vigala kirjaniku Kaie Bergmanni raamatud, hiidlastele saatis omi tooteid Vigala piimatööstus, kes igati toetas Vigala inimeste külaskäiku, kingituskotti mahtus ka Tiia Hintsu käsitööd. Vastukingina saime kaasa käsitöömeistritelt tükikese Kõpu tuletornist ja Hiiu keele raamatu pühendusega “Tarkus sünnib kaasa, lollusi õpitakse” (vene vanasõna).
Jääb tänada Kõrgessaare päevakeskuse peret eesotsas Heli Harakuga, Hiiu valla peret ilusa pärastlõuna, toreda vastuvõtu ja südamliku kohtumise eest – aitäh mandri­rahvast rõõmustamast, meeleolu loomast ja uute kohtumisteni!
Tore on lõpetada Jaanus Kõrva alias Küla Karla luuletuse “See on jo muusika” viimase salmiga: “Mes ma sii ekka rohkem änam ploda, ähk saidki natust muistust juure ka, et mede keel äi ole mette loba, vaid nenda mõnus, jüstkud muusiga.”
1969. a suvel mullauurijana Sõpruse ja Ühenduse kolhoosi maadel käinud, nüüd taaskohtumist imetlemas ja kirjeldamas
tänulik Jaan Viska
Vigalast