erakogu Kõplaseks sündinud
Suvel 1979 komandeeriti Eesti televisiooni filmigrupp Hiiumaale ülesandega püüda siin kaamerasilma midagi saarerahvale ainuomast ja muljetavaldavat. Tänu kohalikele rahvakultuurientusiastidele, ja juhuse tahtel samal ajal Hiius rahvaluulet kogunud folkloristidele, sattusid filmimehed kullasoone peale: neil õnnetus salvestada Hiiumaa tollaseid säravamaid rahvalaulikuid ja jutustajaid.
Parimatest võtetest koostati veel samal aastal telefilm “Legendide saar”, mille sidus oma kodukoha lugude ja lauludega kaasahaaravaks tervikuks Kõpu rahvalaulik Elli Küttim.
Elli sündis 1909. aastal Kõpu külas legendaarse Hiiumaa kooliõpetaja Gustav Lauri kolmanda lapsena. Lauride suguvõsas peeti au sees esivanemate tarkusi. Koolipapa kasvatas oma üheksa last üles harituse ja edasipüüdlikkuse vaimus. Lastehalvatusest põhjustatud liikumispuuet trotsides lõpetas ettevõtlik neiu Kõpu 6klassilise kooli, omandas 1931–1934 Tallinna Gümnaasiumis hea hariduse ja täiendas end Hiiumaa majapidamiskoolis. Isa jälgedes, samuti õpetajana Hiiumaal töötanud Koolimaja Ellist sai Kõpu haridus- ja kultuurielu edendaja ning innukas rahvaluulekoguja. Traagilise paadiõnnetuse tõttu 1949. aastal abikaasa Villemi kaotanud naine kasvatas üksi üles tütre Tiina. Põline kõplane läks manalateele 24. veebruaril 1993 ja puhkab viimast und Kõpu kalmistul.
Laulikute soost kirjahiidlane
Elli südameasjaks oli säilitada järeltulevatele põlvedele esivanemate rikkalikku pärimust. Tänu temale on unustuse hõlmast päästetud suur osa Hiiu rahvalauludest, muistenditest, naljadest ja paljust muust. Elli rahvaluulekogudes on teiste hiidlaste kõrval väärikalt esindatud ka isaema Maret Lauri ja isa Gustav Lauri. Ühe suguvõsa kolme põlvkonna pärimus on ainulaadset võrdlusvõimalust pakkuv tervik ja seega iga rahvaluuleuurija unistus.
Kogutud on maagilise sisuga regilaule, torupillikõla jäljendavaid lustlikke tantsulugusid, ehthiidlaslikult tögavaid külavahelaule ja uuemaid tundeküllaseid ballaade. Lauride rahvalaulikusoolt pea saja aasta jooksul talletatud vaimuvara annab tunnistust omaaegsest põlvkondadevahelisest tugevast sidemest ja rahvakultuuri elujõulisusest möödunud sajandi Hiiumaal.
Hea jutusoonega kõplane oli kõrge vanuseni laialt hinnatud ja sageli külastatud pärimusetundja. Folkloristid imetlesid tema suurepärast mälu ja üksikasjalikku kodukohatundmist. Korduvalt kiideti tema head lauluhäält ja pingevaba esinemist. Seda kinnitavad ka Eesti rahvaluule arhiivi helisalvestused ja juba mainitud telefilm aastast 1979.
Väärib mainimist, et Ave Alavainu toimetamisel valminud Hiiumaa pärimusele pühendatud ringvaadet “Legendide saar” on kõigil soovijatel võimalik priilt vaadata ETV filmiarhiivi veebileheküljelt.
Koolimaja Elli oli kirjahiidlasena tunnustust väärivalt tegus. Seetõttu pole tema kirjalikust pärandist paraku veel terviklikku ülevaadet. Teada on, et ta oli Eesti kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna ja Emakeele seltsi pikaajaline kirjasaatja. Osa tema kodukoha ja perekonnaga seotud sisukatest mälestustest on Hiiumaa muuseumis. Valik Elli kogutud pärimusest on ilmunud Kärdlas aastal 2002 Helgi Põllo toimetatud kogumikus “Nad tegid toad tuule pääle…” Kindlasti on palju väärtuslikku hoiul perekonnaarhiivis.
Tõenäoliselt on Ellit salvestatud heli- ja filmilindile rohkem, kui seda on jõudnud arhiividesse. Liigub ringi legend, et Moskva filmimehe poolt Kõpu rahvalaulikust tehtud dokumentaalfilm olevat pälvinud Prantsusmaal kõrge auhinna. Seega on Eesti rahvaluule arhiiv tänulik kõikide vihjete eest Elliga seotud materjalidele. Elli Küttimi pärand väärib põhjalikumat uurimist.
Armastuslugu vanalt Hiiumaalt
Elli teadis, kuidas sõnade pealelugemisega valu ära võtta, millised suguvõsad olid Hiiumaa viimased kratipidajad, kus kulgevad Kõpu mägede sisse rajatud salakäigud ja kuhu on maetud Rootsi kuningas Ingvari varandus. Eriliselt oli tal aga hinges legend kunagi Hiiumaal peetud suurest sõjast ja saare taasasustamisest kahe viimase ellujäänu poolt. Noorpõlves vanadelt hiidlastelt kuuludud armastusloo mõjul saigi Elli terveks eluks rahvaluulest võlutud.
Eesti rahvaluule arhiivis on Ellilt järgmine jutt: “Ma olin huvitatud sellest loost. Kogusin murdekeelt, vestlesin vanakestega ja siit-sealt kuulsin üht kui teist. Nii ma nendest kildudest selle loo kokku noppisin. Minu meelest on see väga huvitav ja iidse päritoluga muistend. Vanad inimesed rääkisid, et olid seda oma vanavanemate käest kuulnud. Põhiteema oli niisugune: Hiiumaal on kunagi suur sõda olnud. Inimesed tapeti kõik niimoodi maha, et ainult kaks hinge jäi kogu Hiiumaa peale järele. Üks Ristna otsa, teine Sarve otsa. Üks olnud mees, teine naine. Nad olid hakanud üksteist otsima. Üks oli lõpuks leidnud mereranna liivalt teise jalajälje.
Ja oli siis nii liigutatud, et andis jalajäljele suud. Mees hõikand siis metsa: “Piredad, Maredad, tulge metsast välja, juba venelane-verekoer läks!” Kui nad kokku said, siis läksid paari ja sellest saanud Hiiumaale uus inimeste sugu.”
Hiidluse vaimujõud
Aastal 1987 Ellit külastanud toonase rahvaluuleüliõpilase, praeguse tunnustatud kohapärimuse uurija Mari-Ann Remmeli südamlik lõik kogumispäevikust võtab hästi kokku põlise hiidlase olemuse: “Elli on väga emotsionaalne ja tundlik inimene, seetõttu on teda ka väga kerge ja huvitav kuulata. Ta on tõesti äärmiselt meeldiv ja tähelepanuväärne isiksus. Tänu oma vaimujõule ta ilmselt vastu peabki. On selline tunne, et just tema hapras ja vaevatud kehas peitub see tõeline Hiidluse Vaim. Ja tema tugevus on MÄLUS ning USUS. Enne lahkumist tema kätt pigistades tulin mõttele, et küllap ta teadvustas endalegi sama, mida tundsime meie – et ta oli suutnud meile selle väikese aja jooksul väga palju ANDA. Olime ju tema järjekordsed õpilased. Tahaks loota, et mitte viimased!”
Elli tegi oma elutöö õpetajana selle sõna laiemas tähenduses. Hea jutustaja ja lauljana sütitas ta paljudes huvi Hiiumaa endisaegse elu-olu vastu ning pühendunud koduloouurijana innustas nii mitmeidki oma kodusaare lugusid kirja panema. Kõpu lauliku suguvõsale ja kodukohale pühendatud elu annab usku hiidluse püsimisse.
Helen Kõmmus
