“Hiiumaal on sinilill üsna haruldane” – leidsin kolmekümne aasta eest kusagilt kirjandusest sellise tarkusetera. See tegi natuke murelikuks, sest peagi pidime Hiiumaale kolima ja mis kevaded need ilma sinililledeta oleks!
Õnneks ei pidanud säärane tarkus siiski paika – sinililli jagub Hiiumaal ikka täitsa parasjagu. Küll aga on siin mõni teine lill haruldane või puudub üldse. Peale sinilille oli mu lapsepõlves Virumaal hiliskevadiseks lilleks kullerkupp. Kullerkuppu ei näinud ma siin aastaid. Kuniks Keremal nad leidsin. Kuid sealtki surid nad välja. Paaris kohas tean neid siiski nüüd kasvavat. Korjasin seemneid, külvasin kodupuisniidule ja vähemalt kullerkupupuuduse üle ma edaspidi kurtma ei pea.
Ühe lapsepõlvelille oleks ma aga sootuks unustanud. Ka tema kasvas me metsavahikohas. Kus täpselt, ei mäleta enam. Igatahes on meeles, et sai emale korjatud imelike lõhiste kellukatega taimi. Kutsusime neid konnakübarateks. Tagantjärgi mõtlema hakates on imelik, kust see nimi meile tuli. Gustav Vilbaste Eesti taimenimetuste raamatus on kirjas, et kurekella kutsus maarahvas konnakübaraks vaid Läänemaal Vigala ja Märjamaa kandis. Võib-olla oli keegi peretuttav sealtkandist pärit ja tõi selle nime meieni?
Hiiumaa looduses pole mulle teda ette jäänud, ehkki uusimas taimede levikuatlases on siiamaile õige mitu uut leiukohta märgitud. Seevastu naabriproua aiaservas kasvas samuseid konnakübaraid palju, igasugu roosade ja valgete ja mis värvi veel õitega aedvormidena. Õppisin nüüd ära ka tema ametliku nime: harilik kurekelll (Aquilegia vulgaris). Kurekell ei ole Eestis haruldane, ainult Hiiumaal näikse ta alles nüüd laiemalt kanda kinnitavat. Mis võib viidata, et ta kipub aedadest metsistuma. On koguni kahtlejaid, kes küsivad, kas kurekell üldse ongi meil algselt looduslik taim. Siiski pidi tema metsistumine juhtuma juba ammu – sellest kõnelevad ka vanarahva poolt antud mitmed omanimed.
Seda, et tegu ei olegi võib-olla meie looduse päris põlise asukaga, ma alles hiljuti veel ei teadnudki. Pidasin teda raudpolt-kindlalt kodumaiseks lilleks, lapsepõlve nostalgiliseks konnakübaraks, keda looduses vaid Saaremaal trehvama kippusin. Näiteks mullu saare lääneservas õitsvate laukapuude naabruses ja nüüd augustikuus Saaremaa kirderannas, kui läbi tiheda põõsapadriku ekslesin, otsides tagasiteed Paramaja pangalt. Sattusin ummikusse, kust edasi pressida polnud võimalik ja seal tillukesel lagendikul põrkasin ootamatule taimekogumile. Ümaramoelised liitlehed teadustasid, et see on kurekell. Õitsenud varte otsas sirutusid üles pruunid vilikonnad. Sellised iselaadsed, ülalt avanevate viie eri kambrikesega moodustised, ametlikult nimetades kukkurviljad. Neist pudenes hulgana pisikesi läikmusti seemneid. Korjasin neid kaasa selleks, et kodus puistata seemneid metsatee serva, puisniidule…
Tegu tehtud, alles siis sattusin viidetele, et ehk on tegu meil hoopis kodunenud tulnukaga. Mis seal’s enam. Loodetavasti ei muutu see ilus taim nüüd uues kodus liiga valitsevaks. Eks näis.
