Kodusaare fotoalbum Noorteliikumine Kodusaar sai alguse Kärdla kooli toonase tunniandja Ain Tähiste eestvõttel. Ta leidis õpilaste seast neid, kellel oli piisavalt ajaloohuvi selleks, et Hiiumaal ellu kutsuda pealinlaste Kodulinnaga sarnane rühmitus. Kodusaare tuumiku moodustasid õpilased, kes õppisid Kärdla keskkooli 1988. aasta lennus.
Neid võime lugeda Hiiumaa muinsuskaitseliikumise pioneerideks. Ehkki mitmed neist siirdusid pärast kooli lõpetamist elama mujale, leidub lennu nimekirjas neidki, kes praegu Hiiumaa muinsuskaitse seltsi (HMS) aktiivi kuuluvad. Näiteks HMSi juhatuse liige Tiit Harjak, kes viimasel ajal Hiiu Lehe veergudele jõudnud seoses Kärdla kiriku renoveerimisega.
Kohalik ajaleht on tänuväärne ajaloo talletaja. Kodusaare tegutsemise aktiivsel ajal, aastatel 1984–1988, kajastas liikumise tegemisi ajaleht Nõukogude Hiiumaa. Lugude autoriteks olid enamasti Ain Tähiste, Marko Jaanikivi ja Meeli Pauska. Viimase koostatud on ka eelmainitud päevik, mille Meeli sõnul olevat Ain tal “käskinud” koostada.
Ehkki viimane enam seda korraldust ei mäleta ning on päeviku olemasolugi unustanud, võime tänu neile allikatele lugeda täna, 35 aastat hiljem, tolle aja noorte tegemistest üpris üksikasjalikult. Sageli tehti muuseumitöötajate juhiste järgi talgutöid ehitistel, millest mitmed on kogukonnas murelasteks tänagi. Võtame või Reigi pastoraadi!
Praegu tegutsevad pastoraadi kordasaamise nimel Maret Kukkur ja EELK Reigi Jeesuse kogudus. Kodusaarele aga oli see üks peaobjektidest, kus lammutati ahjusid ja pliite, tassiti majast välja kive ja prahti, kiletati klaasideta aknaid talveks, kraamiti keldrit jms. Kõik selle nimel, et sinna saaks kolida Hiiumaa (koduloo)muuseum. Nagu me teame, siis sellest projektist asja ei saanud ja hoone tagastati kogudusele.
Noorteliikumine ei olnud siiski mingi “tööpataljon”. Meeli sõnul oli neile esmatähtis mõnus seltskond. “Ma ei usu, et me erilised ajaloofännid olime. Pigem ootasime, et keegi aktiivne viiks meid igale poole. Ain oligi see, kes mõtles välja, mida teha ja leppis asjad kokku,” meenutas ta. Tehti ju ka toredaid küllasõite, huvitavaid välitöid, nauditi talisporti ja ehitati lumelinnu.
Ain Tähiste oletab, et Kodusaare algusaeg oli tõenäoliselt juhuslik. 1984. aastal oli ta lõpetanud ülikooli ja just Kärdla kooli õpetajaks tööle tulnud. Täpsemalt tunniandjaks, kelle ülesandeks oli lastele õpetada Nõukogude riigi õiguse aluseid ja ühiskonnaõpetust.
“Eks Kodusaare tegevus, tunniandmine ja hiljem ajalehe juures kirjutamine olid kõik nagu mööda serva käimine,” tõdeb ta nüüd.
Kodusaar tema mäletamist mööda ühelegi organisatsioonile otseselt ei allunud ning mingit ametlikku huviringi ei vormistatud ega olnud ka ringijuhi tasu maksmist – kõik käis õhinapõhiselt. Tema enda jaoks olid väljundiks noortes küünarnukitunde, hoolimise ja rohkematest asjadest teadasaamise huvi kasvatamine.
Küsimusele, kas Kodusaar on veel alles, vastas Tähiste, et omal ajal sai Kodusaar küll Hiiumaa muinsuskaitse seltsi osaks, kuid sisuline tegevus lõppes selle ühe nn koolipõlvkonnaga ära. Uute kodusaarlaste teket ta siiski ei välistaks. Ta leiab, et kui leiduks eestvedaja, kes suudab teema huvitavaks teha, saab ka tänapäeva “nutinoored” kodudest välja.
Tähtpäeva puhul kokkusaamist Kodusaare n-ö vilistlased ei plaani. Ja ehk ei olegi vaja. Meie sõnum tänasel ajaloolisel päeval toonastele noortele on, et teid ei ole unustatud! Olete alati oodatud Hiiumaa muinsuskaitse seltsi tegemistest osa saama.
KADI KIIVER
HMS liige
