Kitseoru allikalubjamaastik 1.

Lubjarikastest vetest settivat allikalupja leidub Eestis rohkem maa lõunaosas. Näiteks Rõuge Tindiorus voolab devoni paekiviseinast vesi üle sadestunud allikalubjakooriku. Setumaal Tiirhanna lähedal kohtab ühel ojal aga allikalubjast tekkinud koserante. Neist paigus käisin ja neist kirjutasin Hiiu Lehes 2007. aastal. Rikkalikumad allikalubja esinemiskohad jäävad aga Lätti.
Läti rahvaluules oluline koht on Väina jõe ääres asuv Staburag. Enne poole sajandi tagust hüdrojaama tekitatud hiigeluputust langes seal allikalubjakaljult alla suisa 18 m kõrgune kosk. Milline koht see võis olla!
Õnneks on Lätis looduslikuna säilinud veel üks Staburag: Lõuna-Liivimaal Võnnust kirdes Rauna asula servas. Seal kerkib oja servas 4 m kõrge allikalubjakalju, millelt niriseb vett. Allikaveed sadestavad jätkuvalt lupja, mattes sedasi enda alla samblaid ja teisi taimeosi ning kasvatavad pisitasa kaljut üha suuremaks.
Kuid mitte alati ei tähenda inimese tegevus tingimata hävitamist. Ilmekaks näiteks on Võnnu linnast veidi kirdes asuv Kazu grava ehk Kitseorg. Selle lõunaveerul asub vana mahajäetud allikalubjakaevandus. Küllap just siit on pärit kõik see kärgjas kivim, millest on laotud Võnnu linnusepargi tugimüürid.
Kitseorgu ei juhata ükski viit. Siiski on paik kantud kohalikele kaartidele. Ja kui õige maanteelt ära pööramise koht teada, siis edasi on juba lihtne. Üle lõhnava kummelipõllu on sisse sõidetud pinnaseteed, mida mööda suvisel nädalavahetusel autod üha voorivad. Kitseorg on lätlaste seas populaarne vaatamisväärsus. Ja mitte asjata! Mu meelest on tegu Läti ühe huvitavama ja ilusama looduspaigaga üldse.
Nagu tänavusel juulil tavaks, sõudis taas ligi tinttume pilvemassiiv, ühes ähvardava kõminaga. Pääsesime lagedalt viimasel hetkel tiheda lehtmetsa ja sarapuuvõlvide alla, mis esialgu pakkusid kaitset. Libedavõitu savikas tee kukkus aina allapoole, väänles serpentiinina.
Jõudsime alla oja serva. Vesi sulises rõõmsalt üle sadestunud allikalubjarantide, ent ilma poolest polnud hetkel midagi rõõmustavat. Sattusime just paduvihma vallandudes 5–6 m kõrge kaljupanga jalamile, milles leidus paar väikest õõnsust. Seal me siis kükitasime, nagu koopaelanikud. Minu kulbas oli nii suur, et pakkisin oma matkavarustust lahti ja tegin lubjaklibule aseme. Vihma kallas ja kallas, äike müdistas, lopsakas lehtmets ujus vihmast.
Aega kulus juba üle tunni. Silmitsesin koogina kihilisi, teisal paksu plokina seisvaid kiviseinu. See iseäralik paepangasein on jäänuk kunagisest lubjamurdmisest, ent tundub nüüd sammalduvana täiesti looduslikuna.
Vihm aga muudkui mühises ja märkamatult jäin tukkuma.