harda Näitus on kujundatud suurte temaatiliste ja huvitavalt kujundatud tahvlitena ning lihtsate laudadest kokku löödud kappidena, mille vitriinides ja sahtlites nii mõnigi imeasi – näiteks aurulaeva Meteor mehaaniku Sergei Lepmetsa kingitus – binokkel, mille talle 1928. aastal kinkis Ameerika ühendriikide president tänuks Ameerika meremeeste päästmise eest, Tsaari-Venemaa mereväelasele Ivan Ausmeelele kuulunud kortik, aga ka kaugetelt meredelt toodud meeneid – merikarpe, nõusid, piipe ja isegi ühe õnnetu kilpkonna kilp.
Ühes kirjas räägitakse, kuidas “Singapuris ostis Kaptin wõera ma loome ja lindusi ja poa mau, mis juba oli kuus sülda pitk”. Sellest, kuidas boamadu puuri katki lõhkus ja mis edasi sai, saab lugeda näitusel.
Sealtsamast saab ka ise päriskirja, s.t paberile kirjutatud kirja kirjutada ja teele panna.
Avamisõhtul “Räägime meremeestest” luges “võõraid” kirju muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo. Ette loeti Koblide pere meremeeste, nelja venna kirju, mis muuseumile annetatud. Saatja aadressideks Ameerika, Aafrika, Kuuba ja muidugi Euroopa. “Maailm oli Hiiumaa meeste jaoks nii väike – nad olid igal pool kogu aeg kohal,” tõdes Põllo kirjade sisu ja saatjate aadresse kokku võttes.
Kirjasaamine oli Põllo sõnul 20. sajandi algul nii tähtis sündmus, et ühe meremehe naine olevat kirja lugenud nii, et iga kord võttis kummutisahtlist puhta valge põlle, mis tol ajal oli pidulikkuse sümbol, pani selle ette, hoidis kirja tükk aega käes ega teinud seda kohe lahti – kirja avamine oli pidulik hetk!
Põllo meenutas, kuidas tema enda lapsed olid erutatud kui tema emale tuli kiri, aga ema ei rutanud seda avama, vaid pani selle ootama “head kirjalugemise hetke”. “Lapsed olid nii närvis: Kas sa seda lahti ei teegi? Kas sa ei hakkagi lugema, mis seal kirjas on? Kirjalugemiseks oli aga vaja omaette olemist, vaikust, natuke pidulikkustki. Ei olnud nii, et kärts! nurk maha ja kohe ruttu lugema. Info kiirus ei olnud tähtis, vaid tunded ja emotsioonid,” rääkis Põllo.
Suursadama meremuuseumi algataja Sulev Vahter meenutas, kuidas tema heeringalaevas sõitmise ajal oli ette nähtud pool päeva, millal posti toodi, saunas käidi, kirju loeti ja vastuseid kirjutati. “Võrke siis sisse ei lastud, kalaga ei tegeletud – oli kirjapäev,” meenutas Vahter.
