Kell ja aeg

Kruttisime oma ajanäitajad taas suveajale. Küll oleks ses eriolukorras olnud targem kellad rahule jätta, sest sisuliselt väga paljude jaoks hetkel “kella peale” tööle pole vaja minna. Transport seisab samuti suures osas. Aga rutiin rutiiniks, küllap oli ja on tänavu meil tänu sellele üldiselt kergem suveajale üle minna.
Aastat paar tagasi sattusin Karl August Hermanni toimetatud “Eesti rahva Kasulise Kalendri 1880” peale, mille siseküljel olid kellaajad näidatud kohaliku aja järgi. Kui Tartus oli kell 12 päeval (päike kõige kõrgemal), siis Riias puudus veel 10 minutit, Tallinnas ja Helsingis oli vastavalt 8 ja 7 minutit 12st puudu, Peterburis oli aga pea veerand üle 12.
Asja uurides selgus, et keskmine päikese aeg erineb Eesti piires kuni pool tundi. Vööndiajale mindi üle 1884. aastal seoses rongiliiklusega, mis nõudis ühesugust kellaaega (vöönd läheb teatavasti meridiaane pidi 15-kraadi, kusjuures arvestatakse ka riikide piiridega).
Viimase saja aasta jooksul paiskus rahva harjumus­pärane elurütm segi seoses muutustega elukorralduses – maalt linna, sagedasemad reisid teistes maades, poliitilised muutused jm. Kõige rohkem mässati Eestis kelladega Teise maailmasõja aegu: alguses kehtestati dekreediga Moskva aeg, sellele järgnes Saksa võim Kesk-Euroopa ajaga ja siis uuesti Moskva aeg. Kõne all on ka nn sotsiaalse kella järgi elamine, mis on suure osa inimeste aktiivsust nihutanud mitu tundi hilisemale ajale.
1989. aastal pöördusime tagasi vööndiajale (osalt koos suveajaga), kusjuures suveajale üleminekut on survestanud Kesk-Euroopa ametnikud seoses lennuplaanide ümbertegemisega. Nüüd on esile toodud uuringuid, mis ütlevad, et kellade keeramine kaks korda aastas pigem raiskab kui säästab energiat. Soomlaste algatus kellakeeramise lõpetamiseks tulenes uurimustest liiklusturvalisuse ja terviseohtude kohta.
Kes maal elab ja loomadega suhtleb, teab omast käest, kui mõttetu on numbrite järgi elamine – elurütmi dikteerib ikka valguse ja pimeduse vaheldumine. Ühtki koera ei õpeta suveajale üle minema. Väidetavalt loobus Venemaa kellade keeramisest seetõttu, et piimalehmadele see ei sobinud.
Nüüd on asutud vaidlema, kas oleks õigem jääda püsivalt vööndi- või suveajale. Paljudele, sh mulle endale tundub, et polegi tähtis, kumma peale jääme, peaasi, et enam kruttida poleks tarvis. Kõik muu saab omavaheliste kokkulepetega klaariks, mis kell poed talvel uksed avavad ja millal nad suveti lahti on, või mis kell tunnid koolis pihta hakkavad pimedamal aastaajal. Niisuguseid pisiasju võivad vajadusel reguleerida kas või vallavõimud, kui sedagi.
Anu Pallas
muhulane