Tapio Vares See isevärki, end ainult kevadel paari kuu jooksul ilmutav taim on suures osas Eestis võrdlemisi harv. Levikukaarti vaadates joonistub välja kolm peamist asustuspiirkonda: Ida-Hiiumaa laiud, Harjumaa rannalähedased alad ja Kagu-Eesti. Eestis leidub teinegi liik: vahelmine lõokannus, kes on aga veel haruldasem. Rohkem on teda nähtud Saaremaal.
Lõokannustega olen kohtunud üldse ainult ühes Kassari Esiküla tammikus. Teel sinna teen nüüdsel aprillipäeval põike Kassari seltsimaja juurde. Lõokannust leiduvat ka seal. Seltsimaja ja kabelitee vahel kasvab männikuriba vahtra alusrindega, maapind on valkjaspruunide lehelatakatega kaetud. Vaid rohelise käimla ümbrus haljendab eemalt vaadates kummaliselt rammusalt. Seal on massiliselt laiali roomanud Lõuna-Euroopast pärit väike igihali. Ja näe, teispool käimlat ongi lõokannused! Toredad lõhislehised, lillade kannusõitega taimed. Neid pole just massiliselt, ent siinseal mõned taimed igatahes. Lisandub võsa- ja kollast ülast, näpuotsaga nurmenukurosette ka. Teispool seltsimaja satun lisaks väiksele rohulaugu aasale.
Edasi kulgen niiöelda vanaaegsel maastikul. Kariloomi peetakse Kassaris tublisti ja nii levivad ees üha madalmurused niidud (ohtralt sõnnikupuru on küll ka, kuid õnneks juhtub olema patseerimiseks sobilik päikseline ja kuiv päev). Kulgen läbi muruse kasesalu, siis tuleb üksikuid mände ja saarepuid. Maapind kõikjal ikka ühtlaselt murune. Sekka paljastub liiv. Jah, maa on siin puha liivasuss. Imelik, et sellisel pinnasel too taamalolev tammik üldse kasvab. Ja olengi mu Kassari lemmiktammikus. Tegelikult liivapõllu servas küll alul haavik sarapuude ja toomingatega, seejärel ilmub aga sangleppade ja kaskede sekka ka mitmeid päris uhkeid tammepuid. Ja kohe lillatab vastu mõni lõokannusekimp, sekka päris palju kollaseid kuldtähti. Nagu lõokannused, nii on ka kuldtähed Eesti looduses pigem harva ette tulevad kevadeilustajad. Kuldtähed on sibullilled ja kuuluvad liilialiste sugukonda. Meie aedadest võib leida igasugu erilisi sibullilli, ent kuldtähed on ühed vähesed taolised, kes Eesti põhjamaistes saludes kasvavad looduslikult.
Paraku on võrreldes kaheteist aasta tagusega, mil siin viimati käisin, metssead usinalt oma vastikut tuhnimistööd teinud ja lõokannuseid tundub olevat alles justkui napimalt kui toona. Ju nende mullas peituvad mugulad kõlbavad sigadele põske pista? Siga sööb vist kõike, vaevalt mõni mürgine mugul talle miskit häda teeb?
Ka on tammiku tagumine pool sootuks erinev kunagisest. Sealse kinnistu piires on tehtud põhjalik raie, alles on jäetud küll ilusad suured salupuud ja ka jämedamaid sarapuutüvesid, kuid põõsarinde puudumise tõttu näib pilt igavavõitu. Kas plaanitakse siia puisniitu taastada?
Üllatusega silman põhjakaares sinavat laigukest merd. Meri nii lähedal? Nojah, suuruke see Kassari saar on, ent ikkagi… Uudse merevaate annab vahepeal läbi raiutud sanglepik, millest on nüüd saanud puiskarjamaa. Selle kõrgemas osas leian taas mõne lõokannuse. Paraku näevad nad üsna kidurad välja. Tjah, enamus salutaimi ei salli karjatamist. Salumetsades karjatamine on üldse kahtlasevõitu. Loo- ja rannaniidud on mõistagi sootuks teine asi. Põikan alla, punetavale vesisele madalmurusele rannaniidule. Väikeste männitukkade vahelt sinab eemal Vaemla laht, täis valgeid luigetäppe ja Hiiumaa servas kontrastiks kollane roostikuriba. Vägagi kaunis vaade.
Kuid täna olen ma siiski kevadiste salude lainel. Tagasiteel põikan uuesti korraks läbi sellest saest pääsenud lehtmetsast (kus, tõsi, natukese võsa võtta poleks teps paha), et nautida veelkord Hiiumaal nii haruldast lõokannuste ja kuldtähtede üürikest õieilu. Lisaks on puhkenud võsaülased ja ka kanakoolmed ei puudu siit. Maast trügivad välja mitmeõieste kuutõverohtude hallrohelised koonlad, turritab piibelehe otsakesi. Mõne nädala pärast avaneb siin juba sootuks uutmoodi pilt. Palju lopsakam ja teistsuguste õitega.
