Kas koroonakriis toob kaasa meie ja maailma muutumise või läheb kõik vanaviisi edasi ja me ei õpi sellest midagi?
Vabariigi president Kersti Kaljulaid: See kriis, nagu tavaline kriis ikka, ei loo uusi protsesse, aga kiirendab neid. Need ettevõtted, mis olid keerulises olukorras ja võib-olla võtnud liigseid riske, ei saa pärast kriisi enam jätkata.
Komme töötada distantsilt ja kasutada kaugtöövahendeid oli Eestis võrdlemisi arenenud. Nüüd on paljud tööandjad õppinud ära, et mõne töötaja puhul piisab, kui teda näed korra kuus – sõltub muidugi töö iseloomust. Ma ennustan küll, et kontoripindade ülejääk 20–30 protsendi ulatuses võiks esimese hooga tekkida, kuni majanduse taastumine need jälle ära täidab millegi muuga.
Eestis on kaubanduspindasid väga palju ruutmeetreid, mis meid selles kriisis on aidanud – me mahume sinna poodi tervislikul moel ära. Aga ma arvan, et ka see ei muutu enam kunagi päris endiseks. Me rääkisime ka Hiiumaa kaubandusettevõtjatega ja tegelikult see võimalus, mis nüüd on tekkinud, et pisike talukauba pakkuja jõuab tavalise inimeseni – tõenäoliselt ei taha inimesed seda võimalust enam ära anda. Küsimus on selles, et kas see jääbki nii ebaefektiivseks, et kaup käib läbi DPD ja Omniva, mis näiteks ei võimalda jahedat kraami saata või siis tuuakse kaubikuga kusagilt kaugelt kohale. Või võtavad need nn jämedad torud selle ülesande vastu ja sa viid oma kauba lähimasse Konsumisse või Selverisse või Coopi ja teisest otsast saab tarbija selle kätte. Eks me saame näha, aga ma arvan, et mõned protsessid, mis nagunii olid juba juhtumas, need kiirenevad lihtsalt.
Mis aga puudutab muutusi, siis meie siin, Eestis, oleme natuke vähe sidunud käimasolevat kriisi üldise ökoloogilise kriisi ja loodusega seotud katastroofiga, mida see tegelikult on. Zoonootilised haigused levivad inimestele põhjusel, et meil on komme loomi süüa ja praegu on põhjust arvata, et see haigus jõudis meieni turult.
Huvitav oli jälgida ka seda, kuidas Kesk-Euroopa inimesed olid hämmastunud, et nüüd kui inimesed olid toas, siis loomad võtsid linna üle. Tegelikult ei ole nad märganud, et need rebased ja isegi metssead on seal linnas kogu aeg olemas – me elamegi loomadega koos. Loomadel ei ole ruumi kusagil mujal toimetada ja nad on kohanenud.
Samamoodi teame, et putukate mass looduses on meeletult vähenenud ja see kindlasti ei saa tähendada head ka inimestele.
Me peaks natuke rohkem mõtlema, kuidas me ikkagi kliimapöörde kiiresti saaksime ära tehtud, kuidas me oma jäätmetekäitluse korda saaks, et me ei saastaks oma loodust ja vastutasuks võidaksime aega inimkonnale. Muide, ka täna [7. aprillil – toim], oli meil sel teemal väga huvitav jutuajamine Dagöplasti juhiga. Rääkisime biolagunevast plastist, selle eri liikidest ja sellest, et võib-olla oleks lihtsam korraldada jäätmekäitlust ja sorteerimist, kui meil oleks prügimaks ja siis selle eest kohalik omavalitsus ajab ise asjad korda firmadega. Mitte nii nagu meil praegu on, et igaüks peab ise lepingu sõlmima, pakette valima, mis värvi kotte ja kuhu peab viima… Siin on arenguruumi veel. See jutuajamine, nagu ka teised vestlused [Hiiumaa] ettevõtjatega olid sellepärast toredad, et me ei rääkinud ainult nende konkreetsest ja kitsast asjast, vaid jagasime laiemalt mõtteid maailma üle.
Oleme kriisi ajal märganud, et paljud suvekodude omanikud tulid eriolukorra ajaks Hiiumaale, elavad ja töötavad siin pikemalt, tellivad endale Hiiu Lehe, samal ajal laekus hulk kinnistu või korteriostu soove – kas maaelu väärtus on kasvamas?
See trend oli Eestimaal juba olemas, et inimesed lisasid nädalaid ja kuid oma maakodus oldud ajale. See aeg on ammu pikem kui inimeste igaaastane puhkus. Trend oli meiega ju juba olemas ja nüüd see kahtlemata tugevnes. Ma olen üsna kindel, et veel kord saime me kinnitust, et Eesti inimene, kasutades ära kaugtöövõimalusi, parima meelega ei elaks kortermajas üksteise otsas. Kolm aastat tagasi tundus mulle, ja kui inimesed minu käest küsisid, mis ma arvan, milline on tulevikutrend Eesti äärealadel, siis ma arvasin, et see niimoodi läheb. Sellepärast, et rohelus, puhas elukeskkond – neil on tohutu väärtus maailmas ja me saame sellest järjest paremini aru. Peale selle on meil see kahe kodu süsteem – me oleme väga jõukad inimesed, sest meist paljudel on kodu ja suvekodu. Taas kord, tihedas Kesk-Euroopas see sugugi nii ei ole. Seepärast on meil ka väga lihtne seda pööret tagasi või edasi tulevikku teha.
Kolm aastat tagasi öeldi mulle selle kohta, et unistada tahaks ikka, aga aasta-aastalt me näeme, et see niimoodi on. Ja mis kõige vahvam – see oli nii juba enne kriisi, see ei juhtunud kriisi ajal, kui ühed põllumehed ütlesid mulle, et maru palju on rahvast linnast maale tulnud ja neile peab seletama, et maal ei olegi ainult rahu ja vaikus, vaid kell kuus hommikul läheb traktor põllule. Sest meil maal on ka midagi muud kui rahu ja vaikus. Hästi tore oli seda kuulda. Tegelikult Eesti rahvas tõepoolest, ma arvan, veedab edaspidi hästi palju rohkem aastaid linnast väljas.
