Kalmusejahil mööda Kõpu lõunaranda 3.

Abragu laugas on Kõpu lõunaranna küllap kõige tümam ja vesisem lõik. Kõrgelt Abragu männiliselt ninalt esialgu sinna ei tõmmanudki.
Roostikuranda pidi kaardus lai mustav väli, kui oleks laava­vool siin tardunud. Tegelikult oli see kõik mere- ja rannakõnts, lehates väga vängelt-rammusalt. Milline väetiselade!
Metsaserval algas pokumaa. Otse madalveest tõusis kümnete viisi rohelisi kõrgeid käharpäid. Kes muud kui pööristarnad (Carex paniculata), kes seni mulle Kõpu soodes silma jäänud. Siinne rannaservatäis on vahest poolsaare suurim pööristarna asurkond?
Liaane jagus siia ka. Maapinnal puitunud maavitsavääte, puuorkidele põimunud tara-seatapp. Edasi lepa-kase metsa all kubises veel osalt haljaid villase katkujuure kobru­lehti, kõrgemad kuni puusani. Ja vesikanepeid kasvas siingi. Nõgest ning vaarikat samuti. Maapinnal roomavat maranat ja haisvat kurereha. Igati omapärane kooslus.
Kuid natukese ebamugav oli see iselaadne ala. Sest ülevaltpoolt imbus aina vett, luues  eri tasandeil asuvaid roostepruune lompe. Kogu metsaalune oli nätskevesine, tükati vajusin sügavale mutta, teisal takerdusid jalgadesse seatapud.
Ometi nii huvitav, nii teistmoodi, isegi kummaline oli see maastik. Kuidas küll sealt ülevalt sedasi ohtralt vett tuleb, kui vihma pole eriti sadanudki? Justnagu kusagil mägede jalamil, kus sademe­veed pika viivitusega tee maapõuest välja leiavad. Siin on selline vesine ala aga otse mere ääres. Kunagi kujuneb siia küllap soo. Juba praegugi on puudel ses paigas raskusi püsimisega. Paljud on külili paiskunud. Näe, ühe langenud männi palgiõrrel juba sirguvad tillukesed kuused. Õhk peab siin ikka väga niiske olema, et kuused sedasi õhus asetseval puuõrrel suudavad kasvada ja on üle elanud isegi viimase kuuma põuasuve.
Müttasin veidi siin ja natukese seal. Kohtasin ohteseid ja naistesõnajalgu, pööris- ja kraavtarna ning isegi mitte just sagedast varjutarna (Carex remota). Ja ikka maavitsa ning haisvat kurereha, ka sealõuarohtu ja konnaosja. Juba kaugelt paelusid kollase võhumõõga lopsakhaljad lehed, teisal lihakad jõgitakjad. Kuid sõelu ja kammi palju tahad, mitte kusagil ainsatki kalmust. Just siin nad peaksid kasvama! Küllap nad aastakümnete eest olemas olidki. Aga kuhu nad jäid? Või ei otsinud ma küllalt hoolikalt? Kõige lihtsam on nende puudumine metssigade süüks ajada. Kalmuse risoomid olla magusa lõhna ja maitsega ning võib arvata, et sead on hullud säärase harukordse maiuspala järele. Ja sigade songerdusi jagus siin palju. Kas tõesti pistsid sead kõik Hiiumaa haruldased kalmused pintslisse?
Pääsesin tümast ja jõudsin Nukaotsa kuivemale neemikule. Kuigi valdavalt kuuseline, jagus siia ka salulikke elemente. Suur, esimesse rindesse jõudnud vaher oli kõige krooniks. Maapinnal salu­heina, sinilille, nurme­nukku, jänesesalatit, sõrmtarna ja maarjasõnajalga. Karvased tarnad kaardusid graatsiliselt nagu miniatuursed palmid. Ja Kõpule omaselt leidus siingi epifüüte: ühel rõhtsal õhus kõõluval puurondil haljendasid jänesekapsad. Veel üks kollendav vaher jäi ette, siis lisaks veel mitu nooremat.
Jõudsin Ojaküla ojani. Täitsa lai teine, siit küll üle ei saa! Kaldal kasvas lõuakõrgune näsiniin, saluheina ja taas varju­tarna. Oja suubub Mustana laukasse (lõukasse) ja tänu ettekuhjuvale liiva­kaarele sai sellesse uuristunud kitsukesest ojasuudmest hõlpsalt üle astuda.
Tore liivarand oli see. Siingi katkujuuri, aga ka luidekaera­puhmaid, vareskaera ja merihumurit. Metsa pool ka Hiiumaa randadel pigem vaid paiguti kasvavat rand-seahernest.
Siinsamas algas Mustana nina.