Juba üle kahe kuu rõhub mu hapraid õlgu tänuvõlg. Nimelt laekus juba siis mu postkasti tavakirjast pisut paksem ümbrik. Postitemplita.
Selge, et käsipostiga. Arvata, et hiidlaselt. Et kohalik. Saatja aadressita, seega – salapärane. Põnevusega tegin kirja lahti. Ümbrikus raamatukene, mille esilehel häbelikult “Avele!” ja veel häbelikumalt väiksema käekirjaga “Kadi”. Ja kuupäev: 13. aprill.
Mis oleks olnud lihtsam, kui otsida Facebook’ist Kadi Kull ja oma “tänan” ja “sain kätte” talle sinna kirjutada. Aga minusuguse muti jaoks oleks see olnud liig labane. Juba siis otsustasin, et kirjutan oma tänusõnad pärast seda, kui olen luulekogukesse “Murakaselt” süvenenud. Ja teen seda avalikult. Muidugi, kui asi seda väärt on. Asi oli seda väärt juba pärast paari-kolme salmi lugemist, aga mõttest teoni ei jõudnud ma ikka kuidagi, sest öelda, et “kenad luuletused” ja et “sa oled ju hea luuletaja” tundus liiga napp. Retsenseerimiseks on 36 luuletust küll parasjagu, aga siis pidanuksin luulet ümber jutustama, mis pole ju mingi tegu.
Nüüd aga, nädal tagasi potsas mu postkasti teine, veidi kopsakam ümbrik. Sedapuhku Saaremaalt. Saatjaks Krafinna. Läbi ümbrikugi tunda, et raamat. Avasin ümbriku – oligi raamat. Luuleraamat. Pealkirjaks “Tark loom”. Sirvisin – kohe oli selge, et luuletajaks on luuletaja. Tegelikult oli see selge juba varemgi: Krafinna salapärase nime all on Nädalalõpus tema salmikesed ikka mu tähelepanu köitnud.
Ja nüüd oli otsus küps – kirjutan neist kahest kogust ühe loo ja saan kaks tänu kohe korraga kaelast ära!
Aga raske ülesanne, eriti kui ta su enda võetud on, on tõeliselt raske. Eriti kui need kogud nii vastandlikud on. Kuigi naisterahvad mõlemad, on Kadi õrn ja habras, heas mõttes lüüriline ja loodusesse sulanduv, Krafinna (nimi loo autoril teada!) aga kahe ja enama jalaga maa peal, realistlikult luuleline, millele viitavad ka raamatu viie osa pealkirjad nagu näiteks “Ma pean tööle minema” või “Tahan ka kapi alla peitu”. Või üksikutel luuletustel nagu näiteks “Barbaarne”, “Peakas”, “Raha ja elu”, sekka ka mõni leebem (“Millimeetrine”). Tark loom on loomulikult kass. Või mõelge ise kes, sest mõtlemist siin jätkub. Nagu huumoritki.
Kadi “Murakaselt”is (küll on imelik käänata!) on ka luule osadeks jagatud, aga neid osi eraldavad Valdek Alberi kaunid tušijoonistused, mis sama õrnad ja leebed kui luule, mida nad kirjutatuga samas rütmis kaunistavad. Salmid on pealkirjadeta. See pole niivõrd tunde- kui tunnetamisluule. Lugege. Ja tunnetage kaasa. Impressumis on lakooniliselt märgitud, et väljaandjaks on “Allikaäärne”, pisut müstilised kaanefotod on Kadi Kullilt endalt (esikaas) ja Riina Lillemäelt.
Kadil on see esimene raamat ega ole ma tema luuletusi ka perioodikas märganud. Aga tundub, et ta on tulnud, et jääda (kui ta muidugi ise tahab; kui see kogukene pole juhus).
Krafinnal on see juba teine kogu, rääkimata sagedastest elu-luulendamistest nädalalõpulehtedes, ja nii võib julgelt öelda, et ta on tulnud, et jääda.
Neil kahel peaaegu vastandlikul luuletajal on ka üks ühisjoon. Nad mõlemad armastavad. Meest. Ja kuidagi kumab läbi, et kumbki oma meest. (Siinkohal tuleb meelde Mare Murumets, kes koos oma mehe, Tõnis Kanneliga, andsid välja imekauni kogu ühe luule ja teise fotodega. Omakirjastus.)
Ja nüüd jõuame peamise kvaliteedinäitaja juurde. Need on toimetajad. Tavalugeja vahest ei tea, et toimetajal on õigus üks või teine asi kas toimetada võtta või tagasi lükata. Aga meie mõlema tänase tutvustatava toimetajateks on nimed: “Murakaselt” toimetaja on Mathura, kes üldse väga harva kedagi toimetada võtab ja “Targa looma” on välja andnud kirjastus Jumalikud Ilmutused ning toimetanud Sven Kivisildnik, kellele laekub iga kuu vähemasti kümmekond käsikirja ja kes vägagi valib, mida töösse võtta ja mida mitte. Krafinna kogu tagakaanel (kaaned kujundanud Matthias Sildnik) on ära toodud aukartustäratav nimekiri Jumalike Ilmutuste poolt välja antud kogudest: 24 nimetust + ilmumas veel kümmekond. Ja paljud neist juba endale nime teinud autorid (fs, Kaus, Bristol, Pehk, Kauksi Ülle jne).
Kirjastusel Allikaäärne on kõik see veel ees. Mine tea, ehk annan just neile oma järgmise kogu teha…
Nüüd aga lähen üksikuilt üldisele ja lisan lõpetuseks, et ma ei jõua Kivisildnikku, tema Jumalikke Ilmutusi, tema pärisluule äratundmise tunnetust, töövõimet, eriti aga missioonitunnet ära imestada-imetleda. Keegi noor inimene võiks võtta kätte ja teha tema eesti luule heaks tehtust bakalaureuse-, aga miks mitte ka magistritöö. Mis minusse puutub, siis mina isiklikult püstitaksin talle ausamba. Nimeline pink oleks lihtsalt vähe.
Lõpetuseks.
Oleksin väga tahtnud sellesse loosse põimida ka paar luulenäidet kummaltki autorilt, kuid leheruum seda kahjuks ei võimalda. KUI võimaldaks, siis avaksin selle ja teise ehk Kadi ja Krafinna luulekogu suvalisest kohast ja tsiteeriksin seda, mis näpu alla jäi, et te ise näeks ja teaks, et ma ei valeta, et nad on vastandlikud. Ja mõlemad on kuradi head!
AVE ALAVAINU
