Rannaniitude taastamine on teadlaste sõnul ülioluline tegevus. Kaugeltki mitte vaid sellepärast, et aastate jooksul kinni kasvatatud vaated taas avaneksid ning meie loodusele omane vaatepilt taastuks. Kuigi see võib kõrvaltvaatajale tihti nii tunduda. Peamine eesmärk on ikkagi liigirikkuse taastamine.
Saja aasta jooksul on kadunud 93% niidukooslustest, seal hulgas ka suur osa rannaniitudest. Loomulikult on nende taastamine suures osas kunstlik tegevus, sest 100 aastat tagasi tagas rannaniitude elurikkuse karjatamine, mida tehti seetõttu, et loomad söönuks saaksid. Tänapäeval käib suurem osa loomakasvatusest teistel alustel ja paljud loomad enam karjamaad ei näegi.
Rannaniitude taastamise alla pannakse suur hulk töötunde ja selle kinni maksmiseks kulub palju raha. Seda kummalisem on lugeda, et väikekiskjate arvukust ei suudeta piirata ning seetõttu jookseb töö lindudele pesitsemiseks vajalike tingimuste loomise osas tühja. Kõlab kuidagi nii eestlaslikult, et tahtsime parimat, aga läks nagu ikka.
Võib ju tunduda, et lahendus on lihtne: tuleks rohkem reinuvadereid küttida. Siingi aga astuvad mängu kõrvalised tegurid nagu liiga lühike jahihooaeg, jahivastaste häälekus ja kõige tipuks jahimeeste väike soovi rebaseid küttida, sest nendega pole midagi teha.
Üsna pea saab läbi periood, kus planeeritud looduskaitseline küttimine lõpeb ning järgnevad arutelud, kuidas edasi minna. Karta on, et neil aastatel, kui inimesed tuleviku üle arutavad, rebased näljas istuda ei kavatse.
