Kindlasti on seal perekondlike ja karjääriga seotud sündmusi. Tihtipeale meenutatakse eluteed aga ka läbi suursündmuste. See kus keegi oli Balti keti ajal või “Estonia” huku ajal, on Eestis vast üks levinumaid mälestusi. Vanemad inimesed mäletavad kindlasti kus nad olid siis kui Gagarin kosmosesse lendas või üle-ookeani vanemad elanikud mäletavad täpselt, kus nad viibisid hetkel, kui inimesed jalg kuu pinda puudutas.
Igal ajastul on omad mälestused, aga loulu- ja tantsupidu on nagu aegadeülene. Väga paljude eestlaste elukaar koosneb aga mälestustest laulu- ja tantsupeost. Väärikamad peolised ja ka publik teavad paljusid asju mäletada selle järgi, et sellel või tollal aastal toimus ka pidu ning järelikult oli siis aastanumber selline. Lapsepõlvest rääkides jõutakse vestluses tihti mälestusteni, kuidas peol käidi.
loul <loulu, `loulu> ▪ nüid on loul `louldud Emm;
Allikas: Hiiu sõnaraamat/ Eesti Keele Instituut
Laulu- ja tantsupidu ei ole vaid sündmus, see on oluline osa Eesti DNA-st. Ilma selleta ei oska Eestit ja eestlasi ette kujutada.
Kes mäletab pandeemia aegu, mil mõeldi kodus luku taga olles ja küsiti ka avalikkuses, et kas tõesti me ei seisa enam 30 000 inimesega koos laulukaare all, külg külje kõrval. Ajal, mil tuli käia maskiga ja teistest inimestes kahe meetri kaugusele hoida, tundus see tõesti helesinine unistus. Aga ometi jõudis see päev taas kätte. Ja seda vaatamata sellele, et koroona pole ju kuskile kadunud. On nagu on.
Öeldaks, et suur pidu on tänapäeva polariseerunud Eestis ainus koht, kus muidu radikaalselt erinevate arvamuste ja maailmavaatega inimesed suudavad koos olla ja ühist asja ajada. Loodetavasti lastakse ka taskus olev käsi rusikast lahti ja patsutatakse naabrile õlale. Sest pidu on püha.
Lauluaeg!
Tantsuaeg!
