Taoline kemplemine ei ole kuidagi kogukonna huvides. Ikka enda või erakonna kasu. Rääkigu asjaosalised mida tahes, kuidas midagi pole isiklik, siis paljude kisklemiste juured ulatuvad vanadesse vastasseisudesse, võimuvõitlusesse. Kõik asjad kuhjuvad ja koguvad poliitilises talves veereva lumepallina aina rohkem kihte selmet kätte jõudnud suve käes mõnusalt ära sulada.
Kuidas saab kogukond kasu sellest, kui keskendutakse üksteise halvustamisele, mitte probleemiga tegelemisele. Võtkem kasvõi viimases volikogus kõlanud süüdistused, kes on tuulikute poolt ja kes on vastu. Kuidas see lahenduseni viib? Kui kõik poliitilise kemplemise sisse pandud energia suunata probleemi lahendamisele, võiks juba sammukese lähemale saada. Aga ei. Tegelikult minnakse eesmärgist aina kaugemale.
Taoliste teemade, nagu seda on energeetikaküsimused, probleemiks on aeg. Seal ei ole lahendusi, mida saab kohe, nüüd ja praegu. Neid saavutades tuleb pikalt koos teha ja koosilt mitte lahkuda. Paraku jõuame jälle poliitilise ja isikliku vaenuni, mis selle piduriks on.
Poliitika on justkui katki. Kes enam jõuab järge pidada, millisesse erakonda keegi kuulub ja kelle tõde kuulutab. Ega Hiiumaalgi on ju volinikke, kes justkui kuuluks kuskile erakonda, aga tegelikult töötab hoopis teistpidi ja kes teab, kas siingi mitte varsti värve ei vahetata.
42 aastat tagasi kirjutas Aino Pervik raamatu mereröövlitütrest Arabellast, kes kohtus rändaja Hassaniga, kes uuris inimesi. Rändaja selgitas tüdrukule, mida ta tähele pannud on:
“Inimesi on maa peal väga mitmesuguseid. Ma tahan teada, kas need, kes söövad sõrmedega, võiksid olla lähedased ja omased neile, kes söövad kahvliga. Ja kas kahvli kuju ning materjal ei ole kuidagi takistuseks, kui neil oleks vaja üksteise jutust ja mõtetest aru saada. Ma olen märganud niisugustki asja, et need, kes hoiavad kahvlit vasakus käes, põlgavad neid, kes hoiavad kahvlit paremas käes, ja ei hakka üldse kuulamagi, mida nood räägivad. Ja on veel neid, kes mõnda toitu söövad hoopis kahe kahvliga: need on tegelikult kõige hullemad, sest nemad põlgavad kõige suuremat hulka teisi inimesi halvaks ja peavad heaks ainult iseennast.”
Midagi pole muutnud.
Mare Tamvelius
27.06.2024 at 15:06
See on tõsi – inimesed ei muutu ajas. Siin on paslik vaadata kaugemalt ja meelde tuletada aega Eesti esimese vabariigi ajast. Ainult viisteist aastat iseseisvust kulus selleks, kui kõik poliitilised liikumised olid omavahel riidu pööranud, riik oli kambastunud ja ega Pätsil ei jäänudki muud üle kui tegelaste maharahustamiseks kuulutada välja eriolukord, panna seisma riigikogu töö, keelata poliitiliste erakondade tegevus – seda tehti parima äratundmise järgi ja esialgu küll ainult pooleks aastaks. Eriolukorra pikendamine osutus aga nii suureks veaks, et lõpuks kaotasime oma iseseisvuse. Ränk õppetund, mida tasuks meeles pidada. Koostöö erakondade vahel peaks olema ju võimalik, siin ja praegu Hiiumaal.