Eerikujõe jugadele olen ma ammuilma tahtnud jõuda. Õigemini on paiga nimi Ieriki ehk Gruba ning asub see org Võnnust tulles ja Siguldasse sõites otse suure maantee ääres.
Kujutlesin uhkeid viitasid – kuid ei vähimatki. Sestap põrutasime mööda. Hüüdsin, et see org oli vist ju see! Põrkasime hoopis politseile. Üleilmne viirusehullus tuletas end siiski nüüd selgesti meelde. Kontrolliti me seltskonna dokumente. Jah, kõik Eesti kodanikud, mingit “Balti mulli”-väliste isikute smugeldamist polnud.
Õige koha me järgmiseks siiski üles leidsime. Miski pubi juures, läbi majakese, kus müüdi pileteid: kolm eurot nägu. Või siis nõnda maksas (läti k) on see oru külastus, aga igatahes on see seda raha väärt. Tõsi, üks me hulgast kukkus kritiseerima, et “pakasuhha” ja “kitš”. Ma nii karm ei tahtnud olla. Tegelikult on ju täitsa omamoodi need traatjalgadel samblakerega linnukujud seal. Siis veel põder ja sigu ja – nojah, ehk tõesti läks neid paljuks. Veteservast piilus paar kivist potsakat nägu, üks juba sammaldunud. Nõnda on sellest orust kujundatud terve aed. Tükati meeldis see mulle täitsa hästi. Selline Jaapani samblaaia moodi nagu… Teisalt meenus Rhodose saare ambrapuude org Petaloudes. Kõik see vetesulin ja pahin ses lehtpuude varjukas orus.
Ambrapuude ja plaatanite asemel küll pärnad-jalakad-vahtrad, küpresse asendasid elupuud. Omaette vaatamisväärsus oli dolomiidist veskivare suure vesirattaga.
Kõige olulisemad on aga oru joad ja muud vetelangused. Otse maantee juures kukub vesi 2,4 meetri kõrguselt astangult. Paraku on see kivimüüritisega kaetud. Järgmiseks tulid väiksed paeastangud. Seejärel oru pärl: looduslikuna säilinud Suurjuga. Kõrgust on sel 1,9 meetrit, laiust 7 meetrit. Vesi langeb sakmeliselt ülarandilt vahuse kardinareana. Joast allavoolu asub pildistamise tarvis ehitatud teravnurkse piirdega koht, mida kutsutakse Titanicuks
Vetelangused aina jätkusid. Sihin-sahin-pahin, üks kärestik teise järel. Oruveerust tungis välja paar allikat. Need on sammalt endasse mattes moodustanud päris korralikud allikalubjakuhjatised, samas veesoon keskel ise rauast roostepruun.
Ülehooldatud ala oma laudteedega sai lõpuks otsa ent see vaid suurendas mu avastusiha. Üle jõekese pandud purde ja näe!, seal kõrgesse rohtu kasvanud aasaveeru jalamil langes vesi korrapäratute dolomiitkaljude vahelt. Kuidas seda nüüd nimetadagi: kosk või kärestik? Omapärane oli see igatahes. Nüüd sukeldus kitsuke rada varjukasse lehtpuuvõpsikusse, metsa. Lõppes see oru kõige alumise joa serval. Vesi langeb siin kardinana paari jala (ametliku numbriga 0,7 meetri) kõrguselt, joal laiust 7 eetri kanti. Joaastangu kõrvale veerule on maasse rammitud kolm valget plasttooli. Istusin siin veidikeseks. Ülevalpoolse klanitusega võrreldes laius selle joa ümber meeldivalt metsik looduslik keskkond. Hea, et samuse iluaiandusega pole päris lõpuni välja tuldud.
Eerikujõe org nõuaks ilmselgelt natukese pikemat kohalviibimist. Paik on tõesti nauditav. Oma mitme järjestikuse joaga on see Lätis vist ainulaadne. Ja ega Eestiski pole midagi taolist vastu panna. Leedust ei maksa üldse rääkida – seal maal puuduvad looduslikud joad sootuks.
