Tapio Vares Otse kaldavees hulpis valgeõieline iseäralik taim. Särjesilmi on Eestis mitut liiki, otse merevees elab aga just meri-särjesilm. Eestis asustab ta peamiselt Väinamere piirkonda. Muide, särjesilmad kuuluvad tulika perekonda. Seega on tegemist meres kasvava valgeõielise tulikaga, nii kummaline kui see ka ei tundu.
Samas rannas rohetas mahlakas narmasvaip: tuderluga. Aga vaid piiratud lõigul, sest enamasti on rand ses kohas kare ja kivine. Veel kivisemaks kiskus Kaseaia all. Järsuks ja kõrgeks ka. Tuhkpuuvitsad roomlesid. Metsaservas paistis sinilille ja harilikku kuutõverohtu. Oleks tahtnud ka metsa sisse põigata, kuid see osutus võimatuks. Kaasikualust täitis tihke kadastik, kust läbi pugemagi ei mahtunud. Milline võis see mets aastakümnete eest välja näha, puisniit või karjatatav hõre mets?
Rannaklibul kutsuti mind kaema üht iseäralikku taime. Tjah, täiesti võõras tegelane. Roomlevad varred, väiksed paaris lehed ja kellukjad õietupemoodustised. Varsi katsid tibased allasuunatud ogad, nii et näpp alt üles tõmmates neisse takerdus. Hiljem määrajat lapates sai taim tuvastatud: karerohi (Asperugo procumbens). Eestis võib teda leida eeskätt just siitsamast Väinamere ümbrusest, tükati mujaltki rannikuilt. Kuulub see üheaastane taim karelehiste sugukonda, nagu eestimaistest taimedest kuuluvad näiteks ka ussikeel, meelespead ja kopsurohi.
Saarnakil jäi pilk korduvalt sealsetele saarepuudele. Kui ilusad nad siin on, veel surmahaigustest räsimata. Rannas kutsus üks tihe lai savanlik saar enda vilusse. Paraku meeldib paik väga ka lammastele, kes olid puualuse juba ära pabuldanud.
Talust põhjas kadastikus olid saarevitsad aga üsna kidurikud. Seda enam vastandus taamal kerkiv tihelopsakas pärnade müür. Lähemale minnes trehvasime noori pärni ka kadastikus.
Olin unustanud, KUI võimas koht on ikka see Pärnamäe ränk. Lausa 6–7 meetrit merepinnast, meri üsna lähedal üle rannaniidu paistmas. Niit ise tundus kuidagi üsna pilliroogne olevat. 2005. aastast nagu ei mäleta seda nõnda siin laiutanud olevat…
Nõlvamägi oli lausa uskumatult kivirahnuline, tõesti tõsine “ränk” koht. Samblane kivirahnude lasu, maarjasõnajalgade lehtrid, korpas samblikused tüved, varjukas lehestikukatus. Kolmeteistkümne aasta eest võrdlesin seda paika Andide lõunapöögimetsaga, nüüd meenus aga Kreeta Omalose platoo kreeta tselkvate salu. Nojah, aga meeleolu on ses paigas täiesti iselaadne. Mäletan, et kunagi siin pikemalt istuma jäädes tulin hiljem välja kuidagi imelikult tühjana. Nüüd seda mainides, tähendati matkaseltskonnast vastu, et tõsi, seda on teisedki väitnud, et üks tühjaks laadimise koht on see pärnametsatukk. Tundsin, et hakkan nüüdki kuidagi tühjenema.
Aga, nagu juba ennemgi öeldud: rahvamatk on rahvamatk. Kiiresti kadus inimeste rodu tüvede taha. Märkisin päevikusse mõne siin esineva taimeliigi: sinilill, salunurmikas, jänesesalat, roomav madar, haisev kurereha, arvatavad siiltarnade puhmad ja – ruttu teistele järele.
Valgusküllasemas kadastikus õitses verevaid kurerehasid, rohetas viljanuppe maarjalepp ning siis juba päris lage päiksepaisteline niit, keskel troonimas tuuleveski. Seejärel taluõu. Kaugel merel paistsid liginevad paaditäpid.
Lühikeseks jäi see taaskohtumine, see soe juunipäev Saarnakil. Juba taas siit minema. Salinõmme lähedal libises mööda teiste seas Auklaid, kadastikust paar jalakat üle kerkimas. Kas võiks sellelgi saarekesel kujuneda kord laialehine metsatukk? Miks mitte. Laialehistele puudele näikse laiud vägagi meeldivat. Inimene neid enam maha ei raiu ja konkureeriv kuusk selliseid merelisi maalappe vist eriti ei armasta.
