Hergo Tasuja Esimene “Taip” ilmus aastal 2007, kui selle autor Tiit Kerves liitus Ristiku töökollektiiviga. Esialgu arvasid osapooled, et see saab olema luigelaul 11 aastat ilmunud ristsõnavihikule Taip.
““Taip 1” haihtus poelettidelt nagu hommikune udu,” ütles Ajakirjade Kirjastuse toimetaja Sille Maksimov põhjuse, miks anti välja ka teine ja kolmas raamat. Ja et “Taibul” on oma austajaskond, siis ei olnud äriliselt tark raamatusarja katkestada. Nii ongi kaheksa aastaga kümnenda üllitiseni jõutud.
Tiit Kerves avaldas oma esimese ristsõna kuuendas klassis Palade põhikooli seinalehes. “Aga see oli väga pisike,” on ta ise tagasihoidlik. Noormees saatis mõne ka toonasesse lastelehte Säde, aga seal neid ei avaldatud.
Ajalehes ilmus esimene tema signatuuriga mõistatus aastal 1974. Väljaandeks Nõukogude Hiiumaa. Kerves õppis siis Kärdla keskkooli lõpuklassis ja mäletab, et teenis selle eest ka honorari – ühe rubla kopikatega. Aastal 1996 asutas ta oma ajakirja Taip. Sealtmaalt ongi ristsõnade koostamine Kervese sissetulekuallikas.
Raskusastme tõttu kõige krõbedamaks ristsõnaajakirjaks peetud Taip ilmus 132 numbri jagu. Aga üksi oli raske toime tulla ehk nagu Kerves ise ütleb: “Ärimees ma ei ole.”
Aastal 2007 liitus ta Ristikuga. Esialgu oli kurb ja samm tekitas kõhklusi, aga tagantjärele vaadates, elu jooksul tublisti üle 8000 ristsõna koostanud mees, ei kahetse: “Toimetuse töötajad Tarmo [Tuule] ja Sille [Maksimov] võtsid mind väga hästi vastu ja meie koostöö laabub kenasti siiamaani.”
Ristsõnameister
Kervese sõnul ei ole ühe ristsõna koostamise juures midagi keerulist. Võib-olla algus on kõige raskem. “Kui lahenduslause – ja see on alati esimene asi – paigas, hakkan sinna kõrvale sõnu punuma,” ütleb Kerves.
Päevatoodang on tal tavaliselt kaks A4 mõõdus puhtalt valmis ristsõna. Enne seda valmivad mustandid. Väiksemaid jõuab loomulikult rohkem teha. Näiteks enne parlamendivalimisi koostas ta taskuformaadis ristsõna sõber Andres Ammasele.
Ta ise teab tagasiside põhjal – varem kirjutati palju, telefonikõned jätkuvad aga tänaseni –, et tema teoste peamised lahendajad on kõrgharidusega pensionärid. Ristiku toimetaja Sille Maksimov ütleb, et Taibu austajad on need, kellele istub lõputult tuhnida oma mõttelaekas ja tarkades raamatutes.
“Hakkasin Taibu ristsõnu tellima, sest need olid nii rasked – neid andis kuu aega pusida,” rääkis Made Jodehl Taanist.
Ise ka ruute täidad?
“Varem lahendasin neid väga palju. Eriti kui mandril orienteerumas käidud sai. Siis ma laevasõitudel, ka bussis vahel, muud ei teinudki. Aitasin teisi ka, kui nad hätta jäid,” ütleb Kerves, kes mitukümmend aastat orienteerumisega tegelenud ja Tallinna meistrikski tulnud.
Praegu lahendab ta neid vähem. Aga ristsõnade lahendamine arendab Kervese sõnul inimest ka mälumängus. Viimasega on ta tõsisemalt tegelenud juba kakskümmend aastat.
Parim tulemus on Eesti meistrivõistluste viies koht pildikilvas ja seda oma 50. sünnipäeval. “Tiimis olid mul tublid daamid Anne-Malle Hallik ja Sirje Saulep. Ja mu tiimikaaslased ei teadnudki, et mul juubel. Siis avaldati koguni Maalehes ka mu sünnipäev,” meenutas Kerves, kes sellele mängule tuli otse Tallinna rahvajooksult. “Sain pärast headelt tiimikaaslastelt selle eest pragada, aga saame ikka hästi hakkama ja vahel suhtleme ja mul nende sünnipäevad meeles.”
Aastal 1999 kutsus Urmas Berkmann ta Kärdla võistkonda osalemaks Maakilvas. Kaks aastat esindatigi linna, seejärel on kaitstud Pühalepa valla au. Ja edukalt, sest järjepidevalt jõutakse 10–15 Eesti parema omavalitsusvõistkonna sekka.
Selgi aastal jõuti superfinaali. Tiimiga, kus veel Taivo Rist, Hergo Tasuja ja Jüri Omann, koguti küll kõva punktisumma – 68st on vaid korra parem märk maha saadud ja siis riputati kaela pronksmedalid –, ent tihedas konkurentsis andis see üheksanda koha.
Kui uurin Kerveselt, millised eesmärgid teda elus veel motiveerivad, jääb Kerves mõtlikuks ja tagasihoidlikuks: “Ei ole ju realistlik loota, et veel kümme “Taipu” ilmuks. Võib-olla tuleb juba sügisel “Taip 11”, aga praegu tuleb lihtsalt igakuised tööd ära teha.” Seega ristsõnade osas jätab ta otsad lahtiseks.
Ent endise kõva spordimehena on tal plaan selles valdkonnas. Kuna orienteerumas ei luba käia valutavad hüppeliigesed ja kehv silmanägemine, siis näiteks suvel hoiab mees end vormis mustikaid korjates.
“Mõte on jalgrattaga Tallinnas ära käia ühe päevaga, aga enne tuleb uus ratas soetada,” ütleb Kerves ja võtab jälle ette tühjade ruutudega paberi, mida täita ning seda tehes mõtleb elu üle järele. Otsides ikka vastust küsimusele, et mis see elu õigupoolest on. See küsimus oli, on ja jääbki tema loomingu põhiküsimuseks.
