Tapio Vares On ju Kesk-Hiiumaal asuv Nõmba saarte mõistes õige kontinentaalne. See tähendab, et talved on karmimad kui rannikul. Teisalt näiteks mais-juunis on päevad sageli soojemad kui mere lähedal.
Tänavune järsu külmalainega talv tegi üllatuslikult vähem laastamistööd kui oleks võinud karta. Hoolimata –18kraadisest paljaskülmast ja hilisemast napist lumest.
Ühes eelmises loos kirjutasin, et ei saanud ma selgi talvel lahti karuspalmidest – kolm viimast väikest vaprat on elus, hoolimata sellest, et ma ei vaevunud neid enam katmagi. Ja kümne aasta järel uuesti pea maani maha külmunud tšiili araukaaria punnitab tüve allosast uuesti rohelisi otsi.
Kuid aina uskumatuks lugu läheb. Ellu jäid ka igihaljad vahemerelised tammed. Kolm iilekstamme ja värvitamm külmusid küll maapinna lähedale tagasi, ent võsuvad jonnakalt taas. Metsakeskkonda istutatud iilekstamm sai teistest vähem kahjustada. Paksu lume all talvitub iilekstamm Hiiumaal üsna talutavalt, lumepiirist kõrgemaks ta meil siiski tõusta ei suuda.
Esmakordselt jäid talveks õue kolm Bulgaariast ühe pargipuu alt urgitsetud korgitammehakatist. Üritasin neile lumeriismeid peale kraapida ja – üks säilis suisa täiesti tervena!
Mõistagi külmusid kõvasti tagasi viigipuud. Nemad käituvad meil pigem niiöelda püsililledena. Ent suve jooksul viskavad nad maa lähedalt tüügastest taas üles paari-kolme jala kõrgused põõsakesed, ja sedasi, oma sopiliste lehtedega näevad igati pilkupüüdvad välja.
Imekombel on ellu otsustanud jääda isegi loorber. Ajab teine väga vaevaliselt ja häbelikult uut võsukest vana tüükaköndi kõrvalt. Kuid loorber on meil tõesti liiga õrn tegelane.
Vahemere lodjapuud (Viburnum tinus) kasvatatakse suisa näiteks Tšehhis. Seal külmub ta küll aegajalt tagasi, ent taastub hästi. Meie oludes on külmumine reeglipärane. Ometi kasvavad uued igihaljaste lehtedega oksaotsad ka mu kolmele, viie aasta eest Põhja-Itaaliast Duino rannametsast kaasa kaevatud nääpsule tänavugi. Kord suurema juurekava saavutanult tulevad ehk hiljem uued võsud suuremad?
Kuna 2016 talve lubati sooja, läksin riskile ega istutanud talve eel maast uuesti potti puiseerikat ja mürti. Mõlemad olid liiga suureks paisunud, kippusid potis kiduma ja polnud ka õiget ruumi, kus neid talvel hoiustada. Mürdile kuhjasin peale kuivi kuuseokkaid. Puiseerikale oli paljaskülma tulles vaid peeni kuuseoksi ümber panna.
Muidugi oli pärast –23 kraadini langenud külmalainet tulemuseks katastroof. Puiseerika tüvekesed olid alt nagu plahvatuses lõhki kärisenud. Mürt küll ei lõhkenud, ent lehed pruunistusid kevade tulles. Kuid näe: puiseerika jäi ellu! Üsna hoogsalt võsub ta kännust uuesti. Tegelikult pole see mu jaoks nii väga uudis, sest mu tuttaval Raplas on ühe varasema talve järel puiseerika sarnaselt käitunud.
Imede ime, kuid ka mürt ei mõelnud päriselt otsi anda. Juuli teisel poolel ilmus maapinnalt ohtralt mürdi erkroheliste lehtedega võrseotsi. Muide, tegemist on väikselehise vormiga, arvatavasti var. tarentina, kes taluvat kuni 15 miinuskraadi. See annab lootust, et ehk kunagi, kui harilikule maasikapuule potis liiga kitsaks läheb ja ta metsaaeda n-ö lõplikule kasvukohale istutada, siis vast ei hukku temagi kohe esimese talvega?
Kuid hingusele läksid mu väiksed vahemere küpressid. Okaspuud ongi nagunii lehtsetest nõrgemad ja olgu nendega pealegi nagu on.
Kokkuvõttes võib öelda, et kui lopsakalt taasvõsuvad viigipõõsad ja ehk ka puiseerika välja arvata, siis mõistagi mingit erilist efekti sääraste maadjate vahemereliste eksootidega meil ei saavuta. Ometi on üllatav kogeda, et nii paljud neist nõnda visad on ja suudavad suisa aastaid talvituda.
Kui aga jagub järjestikku paar soojemat või lumerohkemat talve, pakuvad isegi väiksed iilekstammepõõsad igati huvitavat vaatepilti. Eriti tore koht on üks kiviaia äärne, kus iilekstamme
kaaslaseks paar korsika lumeroosi. Viimased külmuvad samuti peagu igal aastal maani, ent kuna vaid väga soojade talvede järel ilmuvad helerohelised õied on nagunii tagasihoidliku välimusega, siis polegi sellest suurt lugu. Lehtede dekoratiivsus on korsika lumeroosi puhul peamine.
