Hørsholmi arboreetum asub küngastel, ääristatuna paarist väikse järve mõõtu tiigist.
Ühe tiigi tillukesel saarel sirgub soosekvoia. Pargi puistu all leiduvad koldnõgesed ja lõhnavad varjulilled näikse kõnelevat õige viljakast salumetsamullast. Ja puud kasvavad tõepoolest hästi. Lisaks pehmed talved, mis võimaldavad mitmetel vahemerelistelgi liikidel ilusti edeneda. Näiteks 1987. aastast Türgist pärit idaplaatan on paisunud õige toredaks puuks, viljakerad võras rippu ja puha.
Üle poole sajandi vanad õissaared Belgradi lähistelt on tüved üle jalase läbimõõduga paisutanud. Ent miks olid nad juba oktoobri keskel raagus? Õissaared on õitsemiseani sirgunud nt ka Saaremaal Audakul. Väidetavalt on see liik saaresurmale vastupidav ja kliima soojenedes tasuks teda vähemalt Eesti saartel laialdasemalt ilupuuna kasvatama hakata.
Suured harilikud saared olid siin Hørsholmis mattunud otse lämmatavatesse luuderohuhunnikutesse. Luuderohi õitses parajasti ning õhku täitis mesilaste sumin – justkui kevad sügisel!
Lähisvahemereline humalpöök (Ostrya carpinifolia) on tore mustja korbaga puu, keda siin parajasti ilmestasid rippuvad, humalat meenutavad vilikonnad. Korjasin seemneid kaasa. Sedagi puud tasuks Eestis rohkem kasvatada.
Päris üllatav oli Kaukaasiast pärit Diospyros lotus – troopiliste igihaljaste eebenipuude heitlehine sugulane. Puu kubises viljapunnidest, mõni esimene juba üsna küpse moega. Viljad on täitsa söödavad.
Samas kõrval kasvab paar haruldast jalakaliste sugukonda kuuluvat puud: Zelkova schneideriana ja Hemiptelea davidii. Omapärane on Acer carpinifolia – vahtra otsas justkui valgepöögi lehed. Nõiapuulisi esindab muuseas Corylopsis pauciflora – väike põõsas Jaapani ning Taivani metsadest. Ameerikast pärit nüssa lõkendas sügiskullas.
Sellest, et Taani talved alati mahedad-pehmed pole olnud, annavad tunnistust 1953 istutatud austria tammed (Quercus cerris). Nimelt jookseb mõlema puu tüvel külmalõhe. Kaheksakümnendate aastate talved olid Taanis päris karmid. Miinus kolmekümne kraadini vast päris küll ei langenud, ent siiski tegid talved selle maa puudekogudes oma näpistustöid.
Väga huvitavaks osutusid Hørsholmi okaspuud. Näiteks kolmekümne aasta eest istutatud Abies pinsapo var marocana Põhja-Maroko mägedest. Nagu sugulasel hispaania nulul, on temagi okkad õige lühikesed ja turris.
Märksa lopsakamaks osutus Abies pindrow, siin kahjudeta kasvanud juba pool sajandit, ehkki olla õrnuke
8. kliimatsooni puu. Pärineb ta Afganistani, India ja Nepaali mägedest. See nulg hakkas mulle hirmsasti meeldima. Nii ilus oma ripjate okstega, harali okkad võrseil isegi kuni kolm tolli pikad. Meil oleks ta aga küllap õrnukene.
Seevastu 1984 istutatud himaalaja kuused on alles alla viiemeetrised ja alt kõverikud, märkides arvatavat kunagist tagasikülmumist. See väga ilus pikaokkaline kuusk on imelikult külmakartlik, ehkki pärineb Himaalaja mägedest, kus kasvab suisa üle kolme versta merepinnast.
Lühike oktoobripäev kiskus õhtusse. Tuli jalga lasta, ehkki suur geograafiline osakond jäi üldse läbi käimata. Seal künkal ta muidu pihta hakkas, nõlval toredad mammutipuude koonused. Nautisime vaadet neile suure tiigi vastaskaldalt. Siin, väljaspool arboreetumi tara, oli suurepärane koht telgi jaoks – silekoorsete haljaste pöökpuude all.
Tiigist kostus konnade krooksumist. Täitsa nagu kevadel.
