Teadmine oma territooriumil elavatest inimestest ja nende paiknemisest annab riigile ja kohalikule omavalitsusele võimaluse oma elanike eest hoolitseda. Registreerides oma õige elukoha aadressi rahvastikuregistris, saab nii riik kui ka vald või linn, kus sa elad, sinuga paremini arvestada.
Elukoha registreerimine on kohustuslik
Õige elukoha registreerimine ei tähenda inimese liikumisvabaduse piiramist või ühes kohas elama sundimist. Tõenäoliselt ei igatse keegi tagasi nõukogude aega, mil karistatav oli nii sissekirjutuse puudumine kui ka elamine sellest erineval aadressil. Nagu teistes riikides, lähtutakse meilgi elukoha vaba valiku põhimõttest. Mitmes kohas elades tuleb omal valikul üks neist elukohana registreerida.
Seadus karistust elukoha registreerimata jätmise eest ette ei näe. Ometi on olukordi, kus elukohaandmete esitamata jätmine või valesse kohta registreerimine toob kaasa ootamatuid ebameeldivusi. Nii on olnud juhtumeid, kus on jäädud aastaid ühes kohas elades ilma selle omavalitsuse toetusest, väljastatud ei ole juhiluba või laps ei saanud oma tegeliku elukoha lähedasse lasteaeda. Või on ootamatult kaitseväkke kutsutud välismaal elavaid Eesti kodanikest noormehi, sest välismaal elades on rahvastikuregistris jäänud elukohaandmed Eestisse. Kõigil neil juhtudel oleks asjaajamist olnud vähem, kui inimene oleks kohe oma õige elukoha registreerinud.
Õigetest andmetest saavad kasu kõik
Õigesti registreeritud elukohast saavad kasu kõik: inimene, omavalitsus ja riik. Omavalitsused saavad kasutada osa “oma inimeste” makstavast tulumaksust ja tagada oma valla või linna elanikele paremad koolid, lasteaiad, teede korrashoiu jne. Kui omavalitsus ei tea valede sissekirjutuste tõttu oma territooriumil elavate inimeste arvu ja vanust, siis kuidas on võimalik planeerida klassikomplektide ja õpetajate arvu või kooli juurdeehitust? Mis saab, kui septembri alguses selgub, et kooli tahab tulla planeeritust kaks korda rohkem lapsi? Kui näiteks suur osa Tallinna lähivaldades elavaid inimesi registreerib oma elukoha Tallinnasse üksnes tasuta bussisõidu eesmärgil, jääb tegelik koduvald seetõttu selle inimese tulumaksust ilma ja saab vähem panustada oma elanike elukeskkonna parandamisse.
Elukoha registreerimisega saab inimene õiguse valida kodukoha omavalitsuse juhte ning saada sealt teenuseid ja toetusi. Riigiasutused saadavad erinevaid kutseid, näiteks vähi sõeluuringule, just rahvastikuregistrisse registreeritud aadressile. Väga kahju, kui haigust lihtsalt vale elukoha tõttu varases staadiumis ei leita. Seega on oluline registreerida just see aadress, kus sa päriselt elad.
Mis on õige elukoht
Tänases e-maailmas kõlab üha valjemini arvamus, et riigile peaks piisama inimese meiliaadressist, mille abil vajadusel kontakti saada. Paraku elame siiski füüsilises maailmas – teenuste pakkumiseks on vaja teada inimese reaalset asukohta ja tegelikult ootab ka inimene abi just füüsilises maailmas. Küll aga ei välista see, et igapäevane suhtlus riigiga ei võiks liikuda üha enam e-maailma. Ka uue elukoha andmeid on võimalik paberavalduse kõrval esitada digiallkirjastatult eesti.ee portaalis.
Elukoht tuleb registreerida sellele aadressile, kus inimene kõige suurema osa ajast veedab. Kui töötatakse viis päeva nädalas kodust eemal, ei ole vale ka oma elukoha registreerimine pere juurde. Võimalikud on mõlemad valikud, sest sel juhul ei teki probleeme inimesega vajaliku kontakti saamiseks ja inimene osalebki tihti mõlema kogukonna elus.
Eelmisel rahvaloendusel tegi Eesti rahvas ühiselt e-loenduse maailmarekordi. Järgmisel korral tahame astuda sammu edasi ja kasutada rahvaloenduseks vaid registrite andmeid. See on võimalik vaid õigete elukohaandmete olemasolul, sest kui pere üks liige on maamaksu pärast ühes kohas ja teine lastega lasteaiakoha tõttu teises, näitab loendus eestlasi ühe imeliku katkiste peredega rahvana, mille tegelik põhjus on aga omakasu otsimine. Sellised me tegelikult ju olla ei taha?
Enel Pungas
siseministeeriumi
rahvastiku toimingute osakonna juhataja
